Foto: Repro

Sõjaromaanide poolest tuntud Erich Maria Remarque’i „Taeval ei ole soosikuid” ei ole tüüpiline armastuslugu. Kuigi sündmustik keerleb ümber kahe armastaja, on raamatus kõige tähtsam ehk hoopis armastus elu vastu. Elujanu. Kihk elada ja armastada sellest hoolimata ja selle kiuste, et iga hetk võib olla viimane.

Romaan saab alguse, kui võidusõitja Clerfayt läheb külla Šveitsi sanatooriumis tervist parandavale kolleegile. Seal kohtub ta tuberkuloosi põdeva 24-aastase Lillianiga, kes on juba neli aastat sanatooriumis elanud ja igatseb vabadust. Kuigi esialgu teevad nad ainult nalja, et ehk tuleb neiu mehega kaasa, selgub peagi, et Lillian on oma otsuse juba teinud. Ta on üle elanud sõjaaegse nälja ja redutamise ning sattunud sealt otse mugavasse vangimajja, milleks ta sanatooriumi peab. Nüüd otsustab Lillian, et vaikselt haigusele alla andmise asemel võiks ta sama hästi Pariisi sõita ning elada nii kaua kui võimalik tõelist elu ja kogeda asju, mida ta muidu kunagi tunda ei saaks.

Raamatu lehekülgi täidab ühtaegu särav ja silmipimestav rõõm pisiasjade ja eredate elamuste üle ning nukrus ja ette tuntav kaotusvalu.
Clerfayt ja Lillian sõidavadki Pariisi ning algab keeruline tants teineteise ümber, kord kokku saades, kord lahku minnes, kumbki oma uitmõtteid ja ideaale järgides. Ometi leiavad nad end ikka ja jälle koos, mõlemas pidurdamatu elujanu ja teadmine, et miski siin ilmas pole kindel. Ka võidusõitjakarjäär pole meelakkumine ja elu käib ühest eluohtlikust sõidust järgmiseni. Clerfayt ja Lillian veedavad päevi uhkete toitude, veini ja mööda Euroopat reisimisega, kordagi kuskil kanda kinnitamata ja teadmata, mida homne toob. Kuid elu ei lähe tingimata kujutletud rada mööda.

Lootusrikas lootusetus

Niisiis võiks öelda, et raamatu põhirõhk on elamisel, hoolimata surma lähedusest. Iga hetke hindamisel just siis, kui see aset leiab, mitte asjade edasilükkamisel ega mineviku järele maigutamisel. Mõlemad tegelased elavad teadmisega, et iga uus päev on võit, mõlemad on üle elanud sõjaaja raskused ja koledused ning kumbki ei võta elu enesestmõistetavalt. Säärane maailmapilt tekitab eriti palju segadust Lillianis, kes pole kordagi elus saanud nautida turvatunnet ega kindlust, et suure tõenäosusega saabub ka homne päev, järgmisest aastast rääkimata. Üha uuesti põrkab ta inimestele, kes teevad pikki tulevikuplaane, koguvad eluaeg varanatukest või viskavad midagi homse varna, ning leiab, et ei oska nendega suhelda ega selgitada, miks ta ei pea vajalikuks end hoida ja asju pikalt ette mõelda. Raamatu lehekülgi täidab ühtaegu särav ja silmipimestav rõõm pisiasjade ja eredate elamuste üle ning nukrus ja ette tuntav kaotusvalu. Mitte niivõrd hirm, kuivõrd leppimine ja lootusrikas lootusetus, kurblik kirkus ning keset seda armastus, kohtumised ja lahkumised.
Foto: Repro
Foto: Repro

Säärased tunded ei olnud ilmselt võõrad ka Remarque’ile endale, kes elas üle mõlemad maailmasõjad ja kelle isiklik elugi oli tormiline. Erich Maria Remarque (1898–1970) on tuntud saksa kirjanik. Vaesest perekonnast pärit, hakkas ta kirjutama juba teismeeas. Esimese romaani kirjutas ta haiglas esimese ilmasõja haavadest paranedes, see ilmus 1920. aastal. Remarque pidas elu jooksul mitut ametit: oli õpetaja, ajakirjanik, müügimees ja tõepoolest ka võidusõitja.

Paigal ta ei püsinud, vaid reisis mööda Euroopat ringi, elades niihästi Saksamaal kui ka Šveitsis, kust tee viis ta Teise maailmasõja eest Ameerikasse ja tagasi. Ka Remarque’i eraelu oli kirev: tal oli elu jooksul mitu abielu.

Remarque’i tuntuim teos on ilmselt 1929. aastal ilmunud „Läänerindel muutusteta”. Kokku on Remarque’i sulest ilmunud üle kümne romaani, millest 1961. aastal ilmunud „Taeval ei ole soosikuid” oli üks viimaseid. Sellest valmis 1977. aastal ka film „Bobby Deerfield” Al Pacinoga peaosas.