Kui lavastus eksib hea maitse vastu, siis on see taotluslik. Foto: Vallo Kruuser

Palagan! Noored näitlejad lippavad aluspesus mööda lava, tõmbavad kartulikottidest hõlstid ümber ja ajavad vaheldumisi deep’i ja segast juttu, siis teevad natuke rokki ja viljelevad grupiseksi. Täitsa nagu vana Krahl. Seda see hüüdlause „Life Is Very Hard” tähendabki, mis Tallinna tänavatel turiste itsitama paneb. Pole see näitleja elu üldse kerge, viitab pealkiri ja näitab lavastus ise.

Tüki lavastas ameeriklane Robert M. Johanson (kes töötab heliloojana asutuses nimega Oklahoma Nature Theatre) koos Balti noorte avangardistide Marit Sirgmetsa ja Simona Biekšaitéga, tekstid pärinevad aga näitlejate enda prooviaegsetest mõtisklustest ja karakterid kes teab kust. Ühes monoloogis väljendab Tõnis Niinemetsa tegelane imestust, mis seltskonda ta küll sattunud on ja kuidas oleks elu võinud minna, kui ta kuuluks mõnda normaalsesse kollektiivi. Sama mõte tuleb pähe ka vaatajal.

Logige sisse, et lugeda edasi, millist lavastust mustvalged plakatid südalinnas reklaamivad.

Avalehele
7 Kommentaari
Loe veel: