Aleksander II monument Moskvas Foto: Shutterstock

Artikli esimeses osas kirjeldab autor kirikule nurgakivi paneku tseremooniat, mis toimus 1865. aasta 26. augustil. Praegused Eesti alad kuulusid siis Liivimaa kubermanguna Venemaa Keisririigi koosseisu, mistõttu on poliitiliselt igati loogiline, et pidulik sündmus Tartus toimus samal kuupäeval, mil vanas tsaarilinnas Moskvas krooniti aasta varem troonile tõusnud keiser Aleksander II. Kui juba varsti pärast Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal kujunes teoloogia fakulteedist Venemaa keisririigi evangeelse kiriku vaimne keskus ja 1820. aastate lõpus tekkisid mõtted uue pühakoja ehitamisest, siis 1830. aastate teisel poolel venestamise teele asunud keskvõim ei olnud huvitatud ülikooli kiriku ehitamisest linna, kus valitses saksa vaim ja usk. Surve evangeelsele luterlikule kirikule vähenes alles Aleksander II valitsemise ajal. Veel ühe asjaoluna katkestas ehitusplaanide elluviimist ülikooli arhitekti ja ehituskunsti professori Moritz Hermann Jacobi (1801–1874) lahkumine 1837. aastal. 1851. aastal sai ülikooli arhitektiks Karl Rathaus (1805–1872), kelle ametiajal lõpuks valmisid ülikooli tiibhooned ning kirik. (Vt ka http://ktu.artun.ee/articles/2005_4/kreem_081-117.pdf) Artikli teises osas kirjeldataksegi kiriku sissepühitsemist 1860. aasta 31. jaanuaril. Tsiteerides Tartu Maarja kiriku pastori Adalbert Willigerode muljeid ajalehest Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche, rõhutab Frey veel 1910. aastalgi ülikooli kiriku tähtsust kogu Vene impeeriumi luterlastele. Nõukogude võim sulges kiriku 1947. aastal ning selle varad anti üle Põltsamaa kirikule. 1950. a ehitati kirik ümber kahe betoonvahelaega ruumiks, veebruarini 2006 asus hoones humanitaarraamatukogu, alates 2014. aastast on saanud seal peavarju Ygalerii.

Jaanuarinumbris ilmus Ernst Jüngeri (1895–1998) sõjateemalise jutustuse „Sturm“ (tlk Agur Benno) esimene osa ja nüüd hargneb lugu lõpuni. Järelsõnas tõstab Ülo Matjus esile autori stiili, mille üheks silmapaistvaks jooneks peab üldist estetismi, mis läbivalt iseloomustab kogu Jüngeri opus’t, alates sõjamälestusist ning lõpetades „Seiklusliku südame“ vinjettidega. Varase Jüngeri puhul, mis Matjuse meelest ilmneb selgesti „Sturmis“, rõhutab ta säärase kunstikäsituse elementide kokkusaamist, mida kokkuvõtlikult nimetab naiivrealistlikuks, väärtuseliseks ja elamusesteetiliseks. Ehkki „Sturmis“ ei esitata seda mitte kuskil kontseptuaalselt ega süsteemselt, tähendab see tänapäevani Euroopas aastasadu valitsenud vana esteetika filosoofilist kokkuvõtet. Estetiseerimisel on mitmeid eesmärke, teiste kõrval ka ohutuse saavutamine, ohutunde neutraliseerimine, selle sublimeerimine kunstis nii looja kui ka tarbijana. Kõigepealt tähendab see seda, et kui korralises, ohutus olukorras peetakse tegelikkust kunsti lätteks, siis erakorralises, s.t ka sõjas, valitseb täiesti vastupidine „suhe“ — novellide kirjutamise ja nende kuulamise reflekteerimata eesmärgiks on saavutada vaimus ohutus, mis tähendab, et erakorraline tegelikkus muudetakse siin kunstiks, kunstiteoseks, tegelikkus estetiseeritakse. Näiteks tegelikust lahingust saadakse hoopis „lahingupilt“, kunstiline „pilt“, kunstiline kujund, mis on täiesti ohutu. See on psühholoogiline sublimatsioon. Ent edasi on sel „estetiseerimisel“ veel teinegi eesmärk, mis käib ainult Sturmi alias Ernst Jüngeri enda kohta. Selleks teiseks on eesmärk seda kirjutatut, etteloetut ja arutatut tarvitada kunagi tulevikus „uues kunstis“, nt décadence’is, ekspressionismis etc.

Kuigi väga valdav osa muslimitest on rahumeelsed, on islam oma riigiteoorias kõigi mittemuslimite lepitamatu vaenlane ning ideaalis nende ülemvalitseja.

Aga Üllar Peterson hajutab igasuguse estetismi, poliitkorrektsuse ja „tolerantsiteadlaste“ teooriad, mis puudutavad islami riigikäsitust seoses suhtumisega mittemuslimitesse. Kui eeldada, et Koraani kirjakohad on analüüsitavad vastavalt nende tekkimise kronoloogiale, siis lugedes ajaate (värsid, salmid) ilmneb, et prohvet Muhamedile on tema Mekas viibimise perioodil (u 610–622) ilmutatud ligi poolsada koraanikohta, mis käsivad muslimitel teiste uskudega tõepoolest rahus läbi saada. Aga edasi: Mediina perioodi alguses (u 622–624) antakse muslimitele luba mittemuslimitega võidelda enesekaitse eesmärgil, seejärel (u 624–628) lisandusid Koraani uued ilmutused õhutustega võidelda ebaõigluse vastu islami nimel ning enne Muhamedi surma (u 628–632) on suuras (peatükk) nr 9 antud käsk võidelda kõigi mittemuslimitega seni, kuni nood kas võtavad vastu islami usu või tunnistavad muslimite ülemvõimu. Vaenulikku suhtumist mittemoslemitesse kinnitavad koraanikommentaarid (tafsirid), mida tuleb mõista tühistamise põhimõtet järgides — sisulise vastuolu korral muudab hiljem kirjapandud ajaat varasema vähem tähtsaks. Näiteks üks korratav koraanikoht on lausung Mediina varajase perioodi ajaadist 2.256: „Pole sundi usus.“ Sellise koha esitamine tolerantsusloosungina on üks tüüpilisemaid näiteid kontekstist lahtirebimisest, sest 2.256l ei ole islami 14 sajandi pikkuses koraanitõlgendustraditsioonis iseseisvat tähendust. Seda kohta käsitletakse alati toetudes põhimõttele, mis on sätestatud hilisemates ilmutustes, eriti ajaatides 9.5, 9.29 ja 9.73, ning on postuleeritud ka tänapäevastes Koraani kommentaariumides. Suhtumises teiseusulistesse on Koraaniga täielikus kooskõlas ka islami tähtsaim aluskomponent sunna — islamipärimus. Sunna koosneb tuhandetest Muhamedile või tema jüngritele omistatud ütlustest (ains. hadīth), mis prohvetliku eeskujuna sätestavad kõik islami valdkonnad. Nende sunnakogumike tuhanded hadith’id kinnitavad veel selgesõnalisemalt kui Koraan islami lepitamatut vaenu teiseusuliste vastu, kui need ei nõustu poliitiliselt alluma muslimitele. Kuidas prohvet Muhamed selliseid Koraani ja sunna põhimõtteid ellu viis, sellest räägivad meile ajalootööde eri žanrid, nagu Muhamedi elulood (sīrah), mis koosnevad valdavalt muslimite prohveti poolt uskmatute vastu peetud sõdade ja tema vaenlaste hävitamise kirjeldustest. Eeltoodud neljal allikažanril (Koraan, koraanikommentaar, sunna, ajalootööd) põhineb islami viies alusallikaline žanr — konkreetsetest õiguspõhimõtetest ja seaduskogumikest (fiqh) koosnev islami õigussüsteem üldnimetusega šariaat, mida võiks tõlkida kui „islami seaduse vaim“. See seob eelnimetatud allikate põhimõtted üheselt arusaadavaks õiguslikuks käsitluseks, sealhulgas sõnastab ka täpselt islamiriigi toimimispõhimõtted ja käitumisjuhendid teiseusuliste suhtes. Seega, kuigi väga valdav osa muslimitest on rahumeelsed ega ole neil mitte mingit pistmist äärmuslusega, on islam oma olemuselt teoloogilis-poliitiline religioon, oma riigiteoorias kogu muu maailma ja kõigi mittemuslimite lepitamatu vaenlane ning ideaalis nende ülemvalitseja — islami peamisi tekste käitumisjuhiseks võttes saab tavalisest muslimist äärmuslane.

Headuse puudujääk

Uku Masing on kirjutanud, et kristlus on andnud kaks väikest tuld meie peopesadele: headuse ja vabaduse. Vabadust kasutavad noored Eestist lahkumiseks, mis seab Eesti jätkusuutlikkuse kahtluse alla. Jaan Järvik leiab, et noortel ei jätku siin kahte vajalikku asja: need on headus ja lugupidamine. Et Eesti edulugu maha ei käiks, on vaja selget tulevikuvisiooni — strateegiat, mis tagaks pikaajalise jätkusuutliku arengu ka siis, kui lõpeb Euroopa Liidu rahaline toetus ja majandusolukord maailmas muutub.

Vabadust kasutavad noored Eestist lahkumiseks, mis seab Eesti jätkusuutlikkuse kahtluse alla.

Eesti on jätkusuutlik, kui riigi tulud on suuremad kui kulud. Selle saavutamine on kergem kõrgtehnoloogilise tootmise abil. Seega on vaja kasvatada selliseid noori tehniliselt haritud inimesi, kellel on potentsiaali muuta Eesti ühiskonda nii, et Eestis oleks oma kapitalil põhinev kõrgtehnoloogiline tootmine. Tootmise automaatliinid, millelt tuleb ostjatele vajalik toode, on sisuliselt inflatsioonivabad rahatrükimasinad. Eesmärkide saavutamine eeldab kõrghariduse ja teaduse arengu sihipärast suunamist arvestades nende panust jätkusuutlikkuse tagamisel. Artikkel koosneb kolmest osast: esimeses osas analüüsitakse olukorda Eestis, teises arengukava, edemokraatia keskkonna loomist ja ülikoolides õppe- ja teadustöö kujundamist lähtudes Eesti vajadustest ja võimalustest ning kolmandas osas käsitletakse loovinseneride õpet.

Arvustuste osas vaatleb Ivar Leimus ajalooartiklite kogumikke Vana Tallinn. Talis Bachmann vaidleb Meelis Süti, Ants Parktali ja Endel Talvikuga psühhoanalüüsi mõistete eestikeelsete vastete üle.

Tõsistele artiklitele pakuvad vaheldust Indrek Hirve ja Toomas Kiho luuletused ning Evi Gailiti kelmikad joonistused sarjast „Meeleolud“.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/