Foto: Shutterstock

Aastaid tagasi mängisin ühes metal-bändis ja meid kutsuti esinema väiksele kohalikule festivalile Kerryst põhja poole Iirimaa läänerannikul. See oli tüüpiline maakoht koos kõigi tüüpiliste elementidega, nagu lehkavad vanad farmerid, lehmad, kartulid ja Guinness. Festivali lõpetas bändidevaheline võistlus, millest me otsustasime mingi imeliku kapriisi tõttu osa võtta. Võistlus ei olnud suurem asi: mingi tüüp kitarri ja koeraga mängis sama Oasise lugu neli korda järjest ning väga halvasti; naine, kes arvas, et temast saab ilmselgelt järgmine Celine Dion, kuigi ta tegelikult kõlas nagu kotti topitud kassid, keda löödi vastu puud, ja bandžomängija, kes ei osanud tegelikult bandžot mängida. Meil oli võit peaaegu kotis!

Esimesed esinejad said kuidagi oma paari looga hakkama ja siis astus küsitava geneetilise variatsiooniga publiku ees kariloomade treileril üles thrash metal’i bänd. Me esitasime klassikalise repertuaari Slayeri, Anthraxi ja Metallica lugusid ning pälvisime üllatavalt hea reaktsiooni. Hetkest lummatuna, kui olime viimase loo lõpetanud, otsustasin visata oma trummipulgad rahva sekka. Kuid selle asemel et visata nad õrnalt õhku, heitsin nad kõvasti ja kiirelt üle oma õla. Nad tormasid läbi õhu ning maandusid esireas olnud tütarlapsele täpelt silmade vahele ja lõid ta oimetuks. Rahvas jäi vaikseks. Inimesed ruttasid tütarlast abistama, samal ajal kui meie lihtsalt seisime laval, etteheitvad kohalikud meid piidlemas. See oli nagu stseen filmist „Deliverance”, bandžomängijaga ja puha. Meie laulja palus brutaalse trummari pärast vabandust ja hiilisime vaikselt lavalt turvalisse tagaruumi. Tuli välja, et naine, kelle ma trummipulkadega oimetuks lõin, oli festivali korraldaja tütar. Meid võitis Oasist mänginud koeraga mees ja tollest naisest sai hiljem Michelle Obama.