Reggae- ja hiphopifestivali korraldajad: rastamaailmas põhineb kõik suhetel ja sõprusel
Reggae- ja hiphopifestivali korraldajate intervjueerimiseks tundub küberkaitseäpi Seguru loojate peakontor keskmisest veidrama kohana. Ometi on see reedel lauluväljakul toimuva Wagwani festivali kontekstis igati loogiline, sest selle eestvedajad on küberkaitseeksperdid Sean Arries ja Ralph Echemendia. Nad on mobiiltelefonide turvalisusega tegeleva firma asutajad. Festivalist räägivad lähemalt Sean Arries ja ürituse kolmas korraldaja Kristjan Palmets.
Kasulik arvutinohiku taust
Wagwan sai alguse eelmisel aastal, ehkki toona küll oluliselt väiksemas mastaabis. Korraldajate sõnutsi ühendab festival reggae´t ja hiphoppi, aga eelkõige inimesi – nii esinejaid kui ka publikut. Wagwani taustaks on paari aasta eest alguse saanud sõprus Kristjani ja Seani vahel. „Sean ja Ralph alustasid siin oma firmaga. Suhtlema hakates avastasime, et põhitöö kõrval oli meil ühine huvi muusika ja festivalide vastu,” meenutab Kristjan.
„Rääkisin Kristjanile pidudest, mida me Miamis korraldasime, ja tutvustasime üksteisele erinevat muusikat,” täiendab Sean. Ta täpsustab, et oma tegevusala poolest on ta küll arvutinohik, ent peamiselt ümbritsevad teda muusikud. „Minu äripartneri Ralphi tütar Hennessy on muusik. Aga mina tunnen Hennessyt juba alates ajast, kui ta oli vaid kuuene ja ma olin aeg-ajalt talle lapsehoidjaks,” muheleb ta. Tema tutvusringkonda kuulub üksjagu reggae-muusikuid.
Kristjan tutvustas Seanile artiste, kellest ta eales kuulnudki polnud. „Ma olen suur hiphopi ja reggae fänn, aga ma polnud kunagi kuulnud näiteks vene räpitähte nimega MiyaGit. Ma ei saa vene keelest aru, ent sellel muusikal on vägev vibe!” kirjeldab Sean kohest vaimustumist.
Õige vibe’i otsinguil
Möödunud aastal otsustasid Sean, Kristjan ja Ralph Echemendia teiste esinejate seas Eestisse tuua nii MiyaGi kui ka Bob Marley poja Julian Marley. Sean tunneb Marleyde perekonda, täpsemalt Bob Marley lapsi, kellest seitse tegeleb aktiivselt muusikaga. Kristjan pidi Julian Marleyt veenma, et too nõustuks festivalile tulema. Selle juures on pea ainsaks kriteeriumiks hea vibe. Nii lendaski Kristjan Los Angelesse. „Nad on rastad, kõik võtab aega. Keegi ei vasta meilidele siis, kui sa eeldad, et nad seda teha võiks,” kirjeldab ta. Kokkku veetis Kristjan Los Angeleses pea kolm nädalat. Marleyd leidsid, et ta on õige mees küll, ja festivali korraldaja sai rahuliku südamega tagasi Eestisse lennata.
Ühendav muusika
Peagi tuli mõte maailma eri otstest pärit muusikute ühendamiseks ka väljaspool festivali. Kuidas kõlaks kokku reggae ja vene hiphop? „Mõtlesime, kuidas oleks, kui muusikud tuleksid nädal varem siia ja me annaksime neile stuudio. Muusikud maailma eri otstest ja täiesti erinevatest muusikažanritest, mis siis saab?” räägib Sean. Kui viitan, et nad kirjeldavad protsessi nii, nagu räägiks laborihiirtest, protesteerib Kristjan: „Aga nad on muusikud, nad tegelevad loominguga 24 tundi ööpäevas! Sa annad neile ruumi ja mikrofoni, see ongi loomulik protsess!”
Tulemus oli igal juhul märkimisväärne: sessiooni käigus sündis MiyaGi, Andy Panda ning Moeazy koostöös lugu „Freedom”, millel on praeguseks YouTube'is peaaegu kaks miljonit vaatamist. Mis sünnib sel aastal, selgub juba üsna pea.
Festivali järel levis Julian Marley kaudu hea sõna ka teistele Marleyde pere liikmetele. „Nad teavad, et neid ei tõmmata lihtsalt otse lavale nagu muusikuid tavaliselt. Lend, heliproov, esinemine, järgmine linn. Nad teavad, et me hoolitseme nende eest, neil on siin mõnus aega veeta. Näiteks eelmisel aastal viisime esinejad Viikingite külla,” räägib Sean. „Ja nad on nii toredad inimesed! Ma tahan nendega koostööd teha ja neid aidata.”
Tema kogemused ei ole alati nii positiivsed olnud. „Suur osa muusikainimesi, kellega enne reggae-maailmast huvitumist kokku puutusin, olid ennasttäis tropid,” muigab ta ilma igasuguse püüdeta midagi ilustada. „Rastamaailmas põhineb aga kõik suhetel ja sõprusel. Kõik võtab aega, nad peavad olema kindlad, et sa oled normaalne inimene.”
Festivali korraldajad annavad endale aru, et reggae ei ole muusikastiil, mis oleks Eestis populaarne. Aga võiks, leiavad nad. „Keegi ei tee mingisugust emomuusikat, kõik on rõõmsad!” ütleb Kristjan. Sean lisab: „Vaatame, mis praegu muusikamaastikul toimub: rokkmuusika, see on agressiivne. Elektrooniline tantsumuusika on intensiivne ja üha enam narkootikumidega seotud. Ma tunnen, et me vajame üha enam midagi aeglasemat, hingestatumat – midagi, mille saatel inimesed saavad lõõgastuda.”