„Ema Courage” on lavastus, mis õilistab vaatajat, õpetab teda vihkama ja kaasa tundma, külmalt mõtlema ning kuumalt kiinduma. Kui eetilisest küljest domineerib nimitegelane, siis emotsionaalselt tõuseb esile tema tütar Kattrin – tumm kannataja, ohver ja märter.

Courage’i (Marika Vaarik) kuju võtmeküsimus on: kumb on talle tähtsam, kas laste saatus või markitandivanker, millega ta Kolmekümneaastase sõja päevil elatist teenib? Vaarik tõestab kibedat, kuid paratamatut tõtt: ilma vankrita ei saaks ta tagada laste heaolu ega isegi ellujäämist, seega ikka vanker eelkõige. „Sõda toidab oma lapsi paremini kui rahu,” nendib Courage ja üritab ka oma peret sõja tublideks lasteks teha. See, et ta oma eesmärki ei saavuta, ei sõltu temast, vaid ajastust. Ilmselt läks suuremal osal emadel veel halvemini. Vaarik on hea ema ja hea ärinaine. Aga kui tuleb valida, kas tulus äri Utrechtis või vigane tütar, valib ta tütre. Juba tema matroonlik, kuid sugugi mitte pealetükkiv väline kuju on suur õnnestumine. Vaariku mõju on nii oluline, et usun: kui ta mängiks mõnes teises teatris, oleks Õunpuu „Courage’i” lavastanudki selles teatris.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: