Emil Tode mõõdetud õnnepula

[Emil Tode. Mõõt. Abraxas - Kirjastus Tuum, 1996.]

Kehandatud sõjamasin elik Tank, Inc on tootnud viimase ajatüki kenama väljanägemisega luuleraamatu. Tootnud Abraxase jaoks, Tuuma tarvis ja Tode/õnnepalu tandemi poeetilisi vajadusi ning saavutusi silmas ja sees pidades.

Tandem ise on torganud silma uue omanimelise kaubamärgi kinnistamisega kirjandustaeva kummile, pakkudes midagi, mille puhul keskmine raamatuhuviline tohib kindlust tunda, et ta ostab äraproovitult head ja mööndusteta kaasaegset kraami. See kõik on muidugi väga kena.

Mõõdu peale mõtlemine tuletab meelde aja, mil Hiiumaa Sõber ehitas üles ühe oma aja kohta adekvaatse individuaalelamu - jõeäärse maja. Seenimelise esikkogu juures kõlksus kodanik luuletaja isikunimi tõesti heaste kokku tookordsesse esivalimikku kuhjunud tekstidega. Nõrkhõrk tarkvärk uimasevõitu sidesõnade soustis, lootusega suurema moodsa luule poole. Milleni todeinimene tänaseks jõudnud ongi. Või kas. ("Jõeäärse maja" kerkimist on siinkirjutajal natuke süümiv meenutada, kuna noil aegadel sai alles iseend loomingulisest lootelisusest välja raputama hakatud. Ehk vabandate - too oli üldse üks kummaline klann ja kirjurkond, ent mitte põlvkond tos viimases nõukoguaegses nn noortesarjas. Jäänud on nad tänaseks kõik. Kes unustusse, kes meediasse, kes kõiksusse. Näiteid lihtis leida.)

Euroopa aroomid

Ja Hiiumaa Sõber jätkas. Sai kaela euro- ja homokirjaniku nimetused, leidis paiga Viivi Luige järellaines ja õppis ära uisutamise. Just so f=85ing great. Sest ka selle maa keel võib. Vahel tundub, et isegi peab. Laulutuules ponnistama, laulu tulles kriipima üles kui patrioot elik hornett, kaitsma meid. Hoolitsema. Kiigates Krulli ja kirjastusviise.

Euroopa aroomid on ahvatlejad. Euroopa võib haiseda. Kirjutaja teab seda, kirjutaja arvestab sellega. Ta kirjutab kvaliteetselt. Aga äkitselt huikab ta tekstisse küüniline kalkulatsioon. Ta aimab oma sõnu juba ette, tunneb nende paigutamise viisi, näeb nägusid. Kuid mitte nägemusi. Näeb seadmust ja soodumusi, ning käitub sellele vastavalt. Kirjutaja kogemus sisaldab päässõnasid, märke ja matemaatikat. õigetel hetkedel sisestatakse lugeja ajusse õiged nimed. Issakestest ja budakestest palju ei puterdata, David Bohmist ja möödapääsmatust Pessoast veelgi vähem.

Intelligentne ja haavamatu

Siiski on igal ikoonil koht. Pisipehmed aknad väikese rahva suure luuletaja programmis. Täpsus välistab sujuvalt emotsionaalsuse, teeb seda pehme irvikluse saatel ja kõik on rahul. See on tõepoolest intelligentne ja peagu haavamatu poeesia.

Haavamatus on vahest tandemi loomingu mõistmise võtmesõna. Jumala eest, ei saa ega tahagi midagi halba ütelda. Ning kui mitte arvestada asjaolu, et samavõrd vähe saab head kirja panna, tuleb tunnistada kriitilist allajäämist toodetud sõnadele.

Sõnad on läikivad ning rammusad. Siurulikku õhkamist sublimeerinud ihunaeratusest pakatavad komad ja küsimärgid. Suured sulavad semikoolonid. Tühikud ja veel kord tühikud. Olgugi tähtsad. Olgugi mõjukad. Tüümian, oboe ja seapekk lärtsatavad vastu vahtimist - kilesse pakitult ja ette hoiatatud kujul. Aye! röögatab Quake ja näeb, et eesti kirjanduses on talle vaste tekkimas. Hüatsintide, lõppematute pellegriinode ning kiusliku vastalisuse moevoolus ujub hulk löga, mis laevukeseks vormitud. Seda saab naerda ja nautida, eriti kui kirjandusliku küünilisuse süstemaatilise serveerimise tervitatavat alget me täpsases basseinis.

Teine aeg on tulnud

Sellele ei pea vastu hakkama, seda tuleb kiita. Kui küünilisus küündimatusega peaks ühinema, teeme teistmoodi lärmi. Praegu imestame sõnabörsil kauplemise kauniduse hoomamise võimalikkust. Seitsme aasta eest taheti pisnise ja kultuura ühildamisest lobisemise eest oksa otsa riputada. Nüüd on aeg tulnud. See teine aeg. Ei olegi tarvis, et kunstiinime oma tundeid miskisse iluvormi valaks, ja kujutavas kunstis on ju millegi hingeülendava ja isegi tavadekoratiivse tegemine tabuks kuulutatud. Juske kirjutas juba kuus aastat tagasi, et avangard on võitlus institutsionaliseerunud kunsti vastu, mis esimesel võimalusel ise institutsionaliseerub.

Me oleme põneva ja olulise protsessi tunnistajaks. Tegelikult on ju ka Kivisildniku lõpuks ometi üleskiidetud tekst puhas rehnut. Kivisildnik on sümpaatsem üksnes seepärast, et ta ei ürita oma kujundite ja väljendusviisiga jätta muljet eelmise ajastu luulest.

Tode teeb seda ja teda pole teab mis lihtne paljastada. Varem või hiljem tuleb ta teolt tabada. Uus ajastu võib salaja kätte tulla, ja ei saa välistada, et tema sisuks on puhas bullshit.

Kui Emil oleks pungitsa-poiss, saaks ta kasutada nime õllepanu või õllepuna - see kerkiks ta palgeile ju. Praegu on ta päris kobe tobe Tode, ehkki kõlab pisut kui õnnepula. Kalkuleeritud õnne pula.

KARL MARTIN SINIJäRV