„Ernesaksa jaoks oli kõige tähtsam tema meeskoor ja selle säilitamiseks tuli hoida võimudega diplomaatilisi suhteid,” ütleb Ernesaksa kooris laulnud Alari Tamm. Foto: Jarita Maaria Rintamäki

Muusikaõpetaja ja endine Eesti rahvusmeeskoori teine bass Alari Tamm mäletab Ernesaksa lõbusa, hooliva ja parajalt range koorijuhina, kes ei häbenenud luua õrnatundelist muusikat.

Haapsalu muusikakooli saateõpetaja Alari Tamme noodipuldil lebab džässiarranžeering Gustav Ernesaksa vähetuntud naiskooriteosest „Minul on üks raamat”. Tammel on kahju, et see lugu on Ernesaksa koorilaulupärandis unarusse jäänud. Harva on ta kuulnud seda raadios mängitavat või kontsertidel lauldavat. Tamme enda õpilased aga õpivad laulu džässversiooni meeleldi.

„Briljantne lugu,” noogutab ta tunnustavalt, istub klaveri taha ja laseb ühel salmil kõlada.

„Minul on üks raamat, sääl vahel on üks õis, üks koltunud õis, üks koltunud õis… on üks närtsinud mälestus kahel, kes kord, kes kord… kokku elu sees said…”

Lugu äratas kuulajates tugevaid tundeid. Tamm mäletab, et kui tema dirigeerimisõpetaja Ants Sööt oma tudengite kooriga esines ja „Minul on üks raamat” esitusele tuli, olid emadel alati silmad peos. Niivõrd südamlik oli see.
Alari Tamme noodipuldil lebab jazziarranžeering Gustav Ernesaksa vähetuntud naiskooriteosest „Minul on üks raamat”. Foto: Jarita Maaria Rintamäki

Laul on kirjutatud Ernesaksa nimekaimu Gustav Suitsu sõnadele, kes põgenes 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Tamm spekuleerib, et vahest mõtleski Ernesaks just pagenduses luuletajale, kui otsustas need sõnad viisistada – kurvastusest, et kolleeg peab viibima kodumaalt eemal. Oli kuidas oli, aga Tammele meeldib endamisi mõelda, et sel 1950-ndate keskpaigas kirjutatud laulul on sügav alltekst. Lisab põnevust.

Viis tuubiti pähe


Alari Tamm laulis Ernesaksa juhitud rahvusmeeskooris kaheksa aastat, ajavahemikul 1974–1982. Ta mäletab, et Ernesaks hoolis oma laulumeestest väga, kuigi 70-liikmelise hiigelkooriga toime tulla polnud alati kerge. Erinevalt tänapäevast tundis tol ajal vaid neljandik lauljaid nooti ja viis tuli mehaaniliselt pähe tuupida. Tamm õppis muusikapedagoogikat ja kuulus nende väheste hulka, kes noodikirja mõistsid. See andis talle ka eeliseid, näiteks pääses ta esinema Lääne-Saksamaale, mis paljudele teistele laulumeestele jäi vaid unistuseks.

Tamm teenis juba 17-aastasena kooli kõrvalt taskuraha restoranis klaverit mängides. Meeskoorilauljana rööprähkles ta kahel kohal: pärastlõunani olid kooriproovid ja öösel kella kolmeni mängis ta pealinna lokaalides, sealhulgas ülipopulaarses Regati baaris. Hommikuti tuli aga varakult tõusta, unenappuse märgid alla suruda ja proovi minna.

Laulmise kõrvalt pidid mõnd lisatööd tegema pea kõik rahvusmeeskoori liikmed. Tol ajal polnud RAM-i laulumeeste palk piisav, et üksnes sellest ära elada. Koor koosnes tavalistest inimestest, mitte elukutselistest muusikutest. Võimalust lisaraha teenida pakkus Viinistu kolhoos Lääne-Virumaal. Iga päev pärast lauluproovide lõppu istusid mehed bussi ja sõitsid Viinistule viieks tunniks võsa raiuma. Tammel seda teha ei tarvitsenud, tema, nagu öeldud, teenis oma elatise Tallinna baarides lauldes ja pilli mängides.

Hingelt noor Vanamees


Tamm meenutab, et Ernesaks oli humoorikas kambajõmm ja veetis väljasõitudel meeleldi aega oma koori seltsis. Ei ehitanud tara enese ja lauljate vahele ning teda hüüti familiaarselt Vanameheks. Miks just selline hüüdnimi, ei oska Tamm öelda – oli laulutaat ju hingelt noor ja krutskeid täis. Igatahes oli see naljanimi heatahtliku varjundiga ja keegi Ernesaksa vastu vimma ei pidanud.

Ernesaksal oli täiesti oma dirigeerimisstiil, mis ei vastanud tegelikult akadeemilistele nõuetele. Pedagoogina õpetas ta oma õpilasi korrektselt, kuid ise neist reeglitest kinni ei pidanud. Ta oli dirigendipuldis nagu näitleja, elas igasse laulu sügavalt sisse ja juhatas koori peamiselt miimika abil. „Orkestrit juhtida ta poleks saanud,” ütleb Tamm. Ta selgitab, et orkester nõuab väga konkreetsete rütmireeglite järgimist. Meeskoor oli aga Ernesaksaga harjunud ja sai temast suurepäraselt aru.

Ernesaks oli dirigendipuldis nagu näitleja, elas igasse laulu sügavalt sisse ja juhatas koori peamiselt miimika abil.

Olgugi et sõbramehelik ja mitte üleliia range, olid Ernesaksal siiski omad punased jooned. Koorijuhti ei häirinud, kui mehed ringreisidel pidutsesid, kuid hommikul proovi tulles ei tohtinud sellest jälgegi olla. Töö pidi käima ja kui mõni läks napsitamisega liiale, näidati talle kiiresti ust.

Kuid Tamm mäletab ka juhtumeid, kus Ernesaks aitas mõnel lodeva elustiiliga hõbekõril jalad alla saada. Ühe mehe võttis ta suisa enda juurde Oru tänavale elama ja oli talle nagu isa eest. Nad sõid koos hommikust, õppisid laulmist, ja tasapisi saigi Ernesaksa hoolealusest asja. Enam ei ahvatlenud lauljat halb seltskond ja joomapeod, kus ta varem sage külaline oli. Ernesaks ise eriline peopanija polnud. Ta ei tahtnud riskida võimalusega, et pohmelus järgmise päeva untsu ajab. Enne kontserte meeldis talle olla üksinda, juua kohvi ja kava peas läbi harjutada.

Distsipliin ennekõike


Meeskoori distsiplineeritud töö kandis vilja. Tamme jaoks oli rahvusmeeskooris laulmise kõrghetk see, kui kogu nende mitmekümneliikmelist koori Moskvas kuu aega palgal hoiti. Töötasu, hotell, toitlustus – kõik maksti kinni vaid üheainsa loo pärast, mis tuli kooril Kommunistliku Partei kongressi lõpupäeval esitada. Nii kutsuti rahvusmeeskoor Moskvasse tähtsatele üritustele laulma veel neli korda. Terve kuu tehti Kremlis ettevalmistusi ühe laulu esitamiseks, lõviosa aega oli Tamme sõnul siiski „niisama passimine ja aja surnuks löömine”. Selline oli aga võimulolijate soov ja lauljad rõõmustasid luksusliku turismireisi üle.

Ernesaksale on mõnikord ette heidetud selgrootust ja liigset semutsemist Moskvaga. Tamme arvates on sedasorti kriitika ennatlik ja pealiskaudne. Tema sõnul tuleb mõista, et Ernesaksale oli kõige tähtsam tema koor ja selle säilitamiseks tuli hoida võimudega diplomaatilisi suhteid. Olid ju mehed riigi palgal ja sõltusid täielikult võimukandjate suvast, kellel oli voli igal hetkel rahakraanid kinni keerata.

Tamme sõnul oli Ernesaksa juhitud rahvusmeeskoor kõigist teistest kooridest Nõukogude Liidus peajagu üle. Laulutaat oli Moskvas niivõrd mainekas kuju, et meeskoori kutsuti tema nime järgi Ernesaksa kooriks. Rahvusmeeskoor paistis silma ka oma õrnatundelise repertuaari ja keerukate helikäikude esitamisega. „Sellist kõla nagu Ernesaks tekitas, ei suutnud mitte keegi teha,” meenutab Tamm. „Ei saanud öelda, et ta oleks liialt sentimentaalseid lugusid teinud, aga ta suutis selle õrnuse välja tuua, mis on igas inimeses olemas. Ka kõige suuremas ja karvasemas mehes.”