Foto: Burgtheater / Matthias Horn

Vastutasid Viini Burgtheateri „Meistri ja Margarita” publiku ette toomises näitlejate lavalise liikumise eest. Milles see töö seisnes?


Minu roll sellistes projektides on muutunud järjest segasemaks. Varem olin ma koreograaf, kes näitas näitlejatele samme ette. Minu töö tulemus oli otse silmaga nähtav.

Saksamaal on olulisel kohal Körberarbeit, mida võiks tõlkida kehatööks. See puudutab rolli psühholoogilisi keerdkäike kuni väikeste detailideni, et kehaga toimuv oleks loetav ka siis, kui suuline tekst täielikult eemaldada. Vahel on endiselt vaja tegelda koreograafiaga, aga nüüd tegelen ka näitlejate ja nende rollide psühhofüüsilise küljega.

Sealne teater on veidi teistmoodi kui Eestis, väga tekstipõhine ja intellektuaalne. Kasutatakse väga palju Berthol Brechti võõritusefekti (sellega tuletatakse publikule pidevalt meelde, et laval toimuv pole reaalne – I. T.).

Aga meie töö oli näitlejatele ja nende rollidele sisse puhuda inimese hing. Et nad lihtsalt ei räägiks teksti ega argumenteeriks, vaid tunneksid seda, mis toimub.

Millal lavastuse loomine pihta hakkas?


Minu töö toimus kahes plokis, kolm nädalat juunis ja seejärel sügisel septembrist oktoobri keskpaigani.

Kuna „Meister ja Margarita” on romaan ja mitte draamateos, tuli see kogu trupil kätte võtta ning arutelude ja improviseerimise kaudu läbi töötada. Tegu polnud lihtsalt teksti ära õppimisega.

Avalehele
41 Kommentaari