Kinonäitamise asemel lõhuti Pärnus aknaid

filmikriitik Pühapäeva öösel Pärnus Mai kultuurikeskuses lõppenud audiovisuaalkunsti üritus, mida avalikkuse ees ka Pärnu filmipäevadeks nimetati, toimus loosungi all “Kolm päeva tasuta kino ja suppi”, ent otseses mõttes kino sai seal näha küll kaunis ahtralt. Näidatud kinofilmidki paisati ekraanile videoprojektori abiga. Pärnu filmipäevad 3. aprillil said teoks vaatamata sellele, et eelmistel aastatel üritust läbi viinud meeskond on Mai keskusest lahkunud. Keskuse ümber käivad pikemat aega jutud erastamisest ning sellest johtuvalt on olnud kahtluse all ka kino- ja muude “kultuuriliste” funktsioonide jätkumine edaspidi. Võib-olla ka n-ö eksistentsiaalsed kõhklused sundisid Pärnu filmipäevadele otsima teistsugust vormi, kui oli kasutatud kahel eelmisel korral.

Îanrid vaheliti

Viie viimase filmiaasta retrospektiivse ülevaate asemel pakuti nüüd vaadata 1997. aastal ja tänavu valminud videotoodangut. Mõned aasta kestel välja tulnud dokumentaalfilmid, nagu “Isa, poeg ja püha Toorum” ning “Pigilinnud” ja mängufilmid nagu “Tingimustega Tallinnas” ja “Isa” jooksid vaheliti, isegi terve rida animatsioone sattus hulka, needki enamalt jaolt Lätis tehtud.

Palju oli videokunsti või muidu selle nimega hüütavat sirisevat-vilkuvat pildikraami, nii Soomest (Red & Delicious) kui Saarest (Toomiku “Tantsides koju”). Ja muidugi oli filmipäevade kavas “kõikidest kunstidest meie jaoks kõige tähtsam” – reklaam(film)ikunst. Viimast pakkusid video pealt niihästi tootvad stuudiod nagu Polarfilm või Manfred Tuisk Stuudio kui ka reklaamiagentuurid nagu näiteks Divison, kust Pärnu monitoridesse oli antud Soome stuudio Also Starring ja Eesti Allfilmi kaup.

Kui videopildi juures könnitamisest kellelgi väheks jäi, siis võis reedel kõndida Chaplini kunstikeskusse ja vaadata, kuidas pandi liikuma Anu Juuraku ja Jaan Toomiku värsked videoseadeldised ning rühmituse “joonas-kiwa-paldrok-salujärv” videot, maali, skulptuuri ning plõnksuvat seisundimusa ühendavat ruumiteost “Kunstnik tapab koletise”.

Laupäeva lõuna ajal viskas noor Sütevaka-kunstnik Jan Berg Rüütli platsil koos paari sõbraga kolm aknaklaasi puruks ja kliristas tükk aega kildudel asfaldi peal ühe koha peal ringiratast. Gooti kiriku põhjalöövi sinisest valgusest inspireeritud toimumisteos “Põhjatiib” loeti seega sündinuks.

Audiovisuaalne kogelmogel

Niisiis toimus palju ja erinevaid kunstiesitusi ja esitlusi, kuid üldise mulje järgi keskendus seekordne programm peamiselt ürituse korraldajatele endile, eesotsas videoartisti Al Pladrokiga ja tema sõpruskonnaga. Publiku see osa, kes oli huvitatud kõiksugusest andergraundsest mürast ja undamisest, sai küllap oma rahulduse osa kätte. Tasuta suppi ja napsi anti osavõtjaile-vaatajaile ka. Aga kino ei olnud, nagu öeldud, eriti palju, kui just mitte kogu üritust omamoodi elavaks kinoetenduseks pidada. Selleks oli ta aga liiga loiult kokku traageldatud, liiga palju oli programmis tähenduseta (suitsu-)pause (4. aprillil näiteks peaaegu viis tundi, kella 13–18 ei pakutud publikule midagi.

Õigus näis olevat arvustajal, kes tänavusi Pärnu filmipäevi audiovisuaalseks kogelmogeliks nimetas.

Kahe karguga Eesti kino

Peaks puhta filmiprogrammi juurde tagasi pöörduma. Filmipäevade publiku üks osa oleks aga kindlasti tahtnud näha “puhast eesti kino”, niipalju seda meil pakkuda ongi.

Ahjaa, Riia Arsenali eeskujul loositi laupäeva öösel välja ka filmipäevade parimad teosed. Nendeks osutusid Divisioni pakutud reklaamfilmid, Zoova–Pedaniku videotöö “Odoors”, Peeter Brambati videodokk “Rahusõdurid” ning Edith Sepa pooles mahus mängufilm “Tingimustega Tallinnas”. Oleks võinud veel hullemini. Õnn, et niigi läks.