„Mulle meeldib vaadelda inimesi,” kirjutab Enn Põldroos oma esseeraamatus „Ma kujutlen” (Ilmamaa 2015, lk 30). Tema kunstilooming koosnebki enamasti figuraalkompositsioonidest ja portreedest. Viimastel aastatel maalib ta inimesi mingisugustes imelikes toimingutes, mida näeme ka praegusel näitusel „Olukorrad”, mis hõlmab viimase aasta loomingut.

Kuid seekord on autor peale vaatlemise ka põhjalikult mõelnud. Kui Põldroos on kogu aeg rõhutanud, et kunstniku käest ei maksa kunagi tööde kohta seletust küsida, siis nüüd on ta ise seletusi andnud – iga maali juures on lipik. Aga need seletused on põldroosilike vimkadega, mis muudavad asja pigem segasemaks. Nali teeb mitu uperpalli ja lõpuks läheb huumor päris mustaks. Midagi ei ole ühene, midagi ei ole selge.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: