Enn Vetemaa: partorgi aeg oli minu tähetund
— Kui palju tundsite isiklikult romaani „Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus” nimitegelast? Millised olid kokkupuuted?
— Meil oli olemas teatud generatsioonide vahe, kuid me puutusime kokku. Oli juhtumeid, kus me kõrtsides koos käisime. Gustav Naan külastas kirjanike liitu, kuna Paul Kuusberg püüdis temast kujundada suurt esseisti ja see ka õnnestus. Kui kuuekümnendate lõpus või seitsmekümnendate alguses tema artiklid kas siis Loomingus või Sirbis ja Vasaras ilmusid, olid kohe leheputkade taga järjekorrad.
Meil oli hea läbisaamine, kuigi Naan oli väga komplitseeritud inimene. Oma elu lõpu poole pööras ta ikka väga Eesti vastu. Tal oli oma Eesti NSV moodi loogika. Tema arvates oli eestlaste omariiklus metastabiilne, see ei saanud püsima jääda ja pidi sattuma ohtu juba väiksemagi tõuke peale.
— Raamat jälgib Gustav Naani kokkupuutepunkte Eesti NSV tipp-poliitikaga. Kui palju on siin dokumentidel põhinevaid järeldusi, palju fiktsiooni, vandenõuteooriaid?
— Eesti on väga väike, siin tunnevad kõik kõiki. Ma otsustasin kasutada romaanis sellist lahendust, et kasutan tegelaste pärisnimesid, kuid nende tegelaste sündmused on minu välja mõeldud. Tõstsin ka olnud sündmusi vabalt ajas ringi, vastavalt romaani arengu vajadustele. Fantaasiat rakendasin selle romaani loomise juures palju.
— Kuidas oli romaaniks vajalike ajalooliste materjalidega?
— Ma sain materjalide uurimises võrdlemisi sügavale. Osa paberitest on sõidutatud Moskvasse, aga suur osa on siin olemas ja neid saab Tõnismäel endises parteiarhiivis lugeda. On olemas kirjanike liidu parteiorganisatsiooni paberid, mida ma romaanis kasutan.
Mõned ajaloodokumendid on kohutavalt täpsed. Näiteks lugesin ma protokolli ühe polkovnikuga, kes kellaajalise täpsusega kirjeldas, kuidas Boris Kummi asemele tulnud riikliku julgeoleku ministeeriumi juht Valentin Moskalenko peksis kumminuiaga raseda naise surnuks.
Kohe leidsin üles ka oma romaani prototüübid. Väga hea informatsiooni valdajaks olen ma saanud tänu Vaino Väljasele. Mul oli selgroovigastus, pärast mida olin kaks korda neli nädalat haiglas, kus mu palatikaaslaseks oli Vaino Väljas, kellel oli insult. Vaino Väljas ütles, et tema oma memuaare ei kirjuta, tal on olnud palju vaenlasi ja neil on omakorda lapsed.
Väljas oli teatud ajal väga informeeritud inimene. Talle anti aru, mis sündis. Ühte-teist ta mulle rääkis.
— Romaanis on kirjas hilise ajaloo seik, kus on juttu võimuvõitlusest ja kavandatavatest repressioonidest 1978. aastal. Kas see aines pärineb Väljase käest?
— Ma tuginen siin põhiliselt Väljase poolt räägitule, kuid usun, et seda lugu kinnitavad dokumendid tulevad varem või hiljem välja.
Karl Vaino kirjutas Moskvasse Käbini ja Väljase peale kaebekirju, kirjutas, et siin möllab natsionalism. Väljasest kirjutas, et ta on populist, meeldib rahvale ja on usklik. Väljas muide oligi normaalne kristlane. Kõva kirjade saatja oli Artur Vader, kes ootas 14 aastat Eesti esikommunisti kohta ja peaaegu olekski saanud, kui poleks joomisest surnud.
Väljas jutustas mulle 1978. aastast, mil ta kutsuti Moskvasse ja näidati keskkomitee pabereid, mille kohaselt ootasid Eestit suured repressioonid. Väljas keeldus alla kirjutamast, kutsus Käbini Moskvasse ja koos läksid nad Suslovi juurde asja õiendama. Brežnev oli sel ajal juba ärajoonud, ta poleks millestki aru saanud.
Käbinile oli Suslov vana tuttav, neil olid head isiklikud suhted. Käbin siis seletaski Suslovile, et ühiskondlik süsteem on kõige alus. Pihkva kandis lüpsavad lehmad aastas 2000 liitrit piima, kuid meil on suur osa majandeid klubis, kus lehmad lüpsavad 7000 liitrit. Kuidas saab Eestis ühiskondlik alus olla vale, kui lehmad lüpsavad 7000 liitrit, küsis Käbin Suslovilt. Mispeale Suslov tõmbas valmiskirjutatud otsuse lõhki. Selle järgi oleks korraldatud ümberasustamisi, igasugu repressioone.
— Kas siis olid plaanis küüditamislaadsed aktsioonid?
— Kindlasti oleks need rafineeritumad. Karl Vaino pingutas väga selle nimel, et toimuks Eesti edasine sovetiseerimine. Hiljem ta ikkagi hakkas viima ellu uut venestamiskava.
— Gustav Naan oli kogu selle ENSV võimuvõitluse taustamängija alates neljakümnendate lõpust. Millises rollis?
— Naanil teatud poliitiline edevus oli. Naanile pakuti Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ideoloogiasekretäri kohta, ta ütles ära. Tema akadeemikupalk oli Käbini palgast suurem. See Nõukogude aja palgasüsteem oli üldse kummaline. Eesti esimese mehe Käbini palganumber oli vaid seitse korda suurem kui minu ema pension.
Kaheksanda pleenumi ajal mängis Naan teatud rolli. Ta sai aru, et Karotamme Eesti NSV, mis oli üles ehitatud niinimetatud rahvademokraatliku maa malli järgi, ei saa pikalt püsida. Naan nägi läbi, et omade meeste kisklemised ei lase, vend tõuseb venna vastu. Tegelikult hiljem Naan häbenes seda aega ja enda kirjutatud „Eesti NSV ajalugu”.
Ka Johannes Käbin mängis sel ajal näotut rolli. Kuid õige pea sai temast eestimeelne mees. Temas oli tervet talupojamõistust, ta toetas kunstirahvast.
— Aga Gustav Naan? Milline ta oli inimesena? Mida ütlete Merle Karusoo lavastuse kohta Draamateatris?
— Merle Karusoo lavastus oli rohkem dokumentaalne. Tema suhtus Naani täiesti eitavalt.
Naan oli väga komplitseeritud ja vastuoluline. Ta oli veendunud, et suhetes venelastega eesti rahvas välja ei sure, ja siin lähtus ta baltisakslaste eeskujust, kes tegid Vene impeeriumis suurt karjääri. Kuna keskmine eestlane oli tsiviliseeritum kui keskmine venelane, siis tema ei näinud assimileerimise ohtu. Uskus, et mängime puhtalt välja ja suudame võita omad plussid Nõukogude Liitu kuulumisest. Ta ei osanud kujutada ette seda, mis nüüd juhtus – Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks ja ta võetakse NATO kotkatiiva alla.
Samas ütles Naan mulle, et kommunismi ei tohi Venemaaga seostada. Ta oli selline lääne tüüpi kommunist nagu Aragon või Marques.
— Aga Naani naised? Oli see müüt või tegelikkus?
— Ta nautis ilusate naiste tähelepanu väga, talle üldse meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Ent naine võis olla ilus, aga kui ta teda ei imetlenud, Naan ta vastu huvi ei tundnud.
— Nii et ta oli kui Max Frischi näitemängus kohatud Don Juan, kellele armastus oli kui intellektuaalne mäng?
— Nii võib öelda küll. Ta polnud mingi askeet, kuid mingi tavaline Don Juan ta ka polnud. Ta oli armunud ühte naisesse korraga. Kahte korraga tal polnud. Rahva silmis tekkinud ettekujutus Gustav Naanist kui hoorajäägrist on vale. Seda ta polnud.
Naani armastatud naised, kellega ma kohtusin, olid selle suhte üle rõõmsad ja uhked. Nad on mul kõik romaanis õigete nimedega.
— Miks on raamatus nii tähtis koht Vaino Väljasel?
— Vaino Väljas on huvitav selle poolest, et ta ei tahtnud endale üldse poliitikukarjääri. Teadupärast oli ta sõja lõpus juba ühe jalaga Rootsi minevas paadis. Kuid jäi maha, kuna näljas loomad ammusid laudas.
Karl Vaino saatis Moskvasse pöördumise, kus palus Väljase Eestist ära saata. Karl Vaino kirjutas, et kuna Väljas on pedant, kõlbab ta välisteenistusse. Ta lootis, et Väljas saadetakse Prantsuse Guajaanasse, kus tast saab mõne aastaga üldse lahti. Läks aga nii, et Väljas tegi Gorba ajal suurt karjääri. Romaanis ongi juttu sellest, kuidas ta Venezuelas ja Nicaraguas suursaadik on. Kuidas tutvus paavstiga. Kuidas ta lingvistist proua saatkonna naisperet oma kastiilia keelega üllatab.
Võib-olla ma pingutasin Vaino Väljase kujutamisel romaanis üle – tuli liiga roosades värvides.
— Miks on meie kirjanduses Eesti NSV nii napilt esindatud? Ja kui on, siis eelkõige mustades kannatuse värvides.
— Me tähtsustame oma kannatusi üle. Meie esimese küüditamise ajal viidi minema 1% elanikkonnast ja teise küüditamise ajal 2%. Kui võtta arvesse, et tšetšeenidest viidi minema 100%, siis võib öelda, et meisse suhtuti suhteliselt hästi.
— Aga kuidas te ise ENSV aega suhtute?
— Ma olin Eesti NSV ajal aus kirjanike liidu partorg. Koos Beekmaniga pidasime kordamööda seda ametit. Sinna taheti panna mõnda venemeelset, aga seda ei saanud lasta juhtuda.
Meil oli kirjanike liidus väga hea kommunistide seltskond: Rein Veidemann, Teet Kallas, Andres Ehin, Toivo Tasa, Jaak Jõerüüt. Kaks viimast on juba pikka aega olnud diplomaatilises teenistuses, läinud otse suursaadikuteks. Mul on olnud hea kodune kasvatus, ma olen saanud aru, et ei tohi olla nii suur kaamel, et astud punase vaiba pealt otse sinimustvalge peale.
Üheksakümnendatel noriti minu kallal partorgi ameti pärast. Mina vastasin, et see oli minu tähetund. KGB neljas osakond käitus meiega viisakalt. Käis pärimas, miks Kross räägib eesti keele tähtsusest, miks Rimmel genotsiidist. Saime balansseerida, jagada tegevusi. Saime kirjanikke aidata. Meil olid naljakad parteikoosolekud, abituriendid käisid meid kuulamas.
Minult on muidugi küsitud, miks sa astusid komparteisse. Aga miks astutakse praegu? Mina sain selle eest neljatoalise korteri. See on inimlik. Kui parteisse astumine oli jutuks, ütlesin Olaf Utile, et naine on rase, mul on korterit vaja. Kuidas ma võtan kodus välismaalasi vastu, kui mul korralikku korterit pole. Samamoodi astutakse praegu Savisaare parteisse, et midagi saada.
— Enn Vetemaa teoseid trükiti Nõukogude ajal tohututes tiraažides. Kuidas läheb nüüd pensionieas kirjanikul?
— Mul ei olnud nii nagu Egon Rannetil, kellel oli Hoiupangas piiramatu limiit. Aga kui sinu tükki mängitakse 25 teatris, võib ennast majanduslikult kindlalt tunda. Nüüd on need suhted läbi. Viimati veel Peterburi kirjandusajakiri Zvezda avaldas mu „Magusa elu”. Lätis ilmus „Risti rahvas”.
Eestiski olid mul Nõukogude ajal suured tiraažid, alates 24 000-st. Praegu on tuhat või paar. Praegu elab hästi see, kes kirjutab teatrile või filmile. Teatrist tiksub etenduse tuludest kuus protsenti, nii et iga mängukorra ajal kukkus mõni tuhat krooni pangaarvele. Pensioni kõrvale oli see asi. Aga mulle ei ole enam s…..i vaja. Mul on korter, maamaja. Noorena võtsin napsi, nüüd enam tervis väga ei luba.
Küll aga torkab silma see, et noortel autoritel on ennast praegu raske üles töötada. Kui veel abielupaar on mõlemad loomingulisel tööl, siis toimetulemist ei kujuta praegu hästi ette.
— Millised tööd on praegu käsil?
— Naani raamatule kulunud neli aastat tööd võttis mu päris läbi. Töötasin läbi tuhandeid lehekülgi raamatuid, dokumente arhiivides. Küsitlesin läbi Naani armastatud naised. Aga nüüd on just valmis saanud mu uus näitemäng Nikolai von Glehnist, mille ma kirjutasin kahasse Erki Aulega. Loodan, et see jõuab peagi lavale. Nõmme linnaisad on näidanud huvi selle teose vastu.
Olen ammu plaaninud kirjutada mälestusi, kuid pole ikka veel söandanud nende kallale asuda. See oleks nagu oma elule joone alla tõmbamine.
— Aga muusika, kuidas läheb muusika kirjutamine?
— Ma olen viimasel ajal tõepoolest muusika kirjutamise juurde naasnud. Lõpetasin väga hästi konservatooriumi, võib öelda, et ma kirjutan muusikat hindele viis. Aga minu häda on selles, et Eestis on rida heliloojaid, nagu Pärt, Rääts, kes kirjutavad muusikat hindele viis pluss.
Sügisel tähistab heliloojate liit minu sünnipäeva ja siis kantakse mõned mu teosed ette.
— Kas tuleb ka esiettekandeid?
— Tuleb. Mul on instrumentaalmuusikat, mõned kontserdid, mida pole ette kantud. Esiettekandena tuleb kontsert kahele klaverile, kontsert trompetile.
Kes ta on?
Enn Vetemaa (75)
Kirjanik, tõlkija ja helilooja Enn Vetemaa saab 20. juunil 75-aastaseks
Haridus
•• Õppis Tallinna 22. keskkoolis
•• Lõpetas Tallinna polütehnilise instituudi keemiainsenerina (1959) ja konservatooriumi kompositsiooni erialal (1965).
Töö
•• Enn Vetemaa on kirjutanud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, muusikatekste, publitsistikat, heliloojana on ta 1990. aastatel kirjutanud instrumentaalteoseid.
Tuntumad teosed:
romaanid
•• „Monument”
•• „Pillimees”
•• „Väike reekviem suupillile”
•• „Eesti näkiliste välimääraja”
•• „Möbiuse leht”
•• „Risti rahvas”
näitemängud:
•• „Õhtusöök viiele”
•• „Püha Susanna ehk Meistrite kool”
•• „Roosiaed”
•• „Tuul Olümposelt tuhka tõi”
•• Enn Vetemaa on stsenaristina olnud seotud kümmekonna filmiprojektiga. Nende hulgas on tähtteoseid nagu „Mehed ei nuta”, „Noor pensionär”, „Siin me oleme” ja „Klaabu kosmoses”.
Tunnustus
•• Enn Vetemaa on pälvinud Juhan Smuuli nimelise preemia aastatel 1973, 1975 ja 1976.
•• Aastal 2001 pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Vetemaa ja Naan
•• „Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus” ilmus sel aastal kirjastuses Tänapäev.
•• Romaaniga osaliselt kattuva ainesega näitemäng „Sigma Tau–C705”, mille Enn Vetemaa kirjutas koos Erki Aulega, tuli välja 16. märtsil 2008 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastaja Merle Karusoo, Gustav Naani mängis Rein Oja.
