Foto: Arno Mikkor

Minu uus naaber otsustas nädalavahetusel oma aias maha raiuda puud, mis olid seal juba enne tema saabumist aastaid kasvanud. Raieloast ei olnud ta midagi kuulnud ja kahtlen siiralt, et ta läks pärast selle mainimist endale luba hankima. „Maksin selle maalapi eest ja teen, mis tahan!” taoti ärritunult vastu rindu.

Kände, mis hiljem aias laiutasid, ta välja kangutada ei suutnud. Selleks tuli abi tellida. Puud, mis ta oli maha võtnud, viskas üle aia. Teisel pool aeda on uute majade ehitusala ja seal ei ela veel kedagi – järelikult suurepärane koht, kuhu oma ülejäägid visata. Üle aia lendas ka saagimise käigus maha notitud nastik, kes on looduskaitse all. Väidetavasti oli roomaja olnud nende teise korruse magamistoas. Osav väike elukas, arvaksin selle peale.

Põhikoomika aga seisnes selles, et pärast puude langetamist oli härrasmees uues hädas. Vaevalisest tööst terrassil puhates avastas ta, et vaatab nüüd otse minu tuppa ja mina passin sealt vastu.

See ei meeldinud härrale. Ta tõttas poodi ja ostis varjutuskangast, mille pani võrkaiale ette. Sellele oleks muidugi võinud mõelda enne puude maha raiumist, aga mis teha, kui mõistust ei ole.