Enneolematu kunstibuum Pärnus
Millega seletada kunstnike sellist aktiivsust talveunne suikunud suvepealinnas? Enamasti tuleb kunstnikel maksta galeriirenti, vaevalt on kunsti tegemiseks vajaminevad materjalid odavamaks läinud, ja kes seda kunsti praegusel ajal ikka nii väga ostab. Ega suurene ka kultuurkapitali rahakott. Ma ei kujuta ette, et keegi võiks ära elada vabakutselise kunstnikuna.
Olen rääkinud kunstioksjonite pidajatega – nemad eriti ei kurda. Ainus muutus on see, et kui kunstnik või mittekunstnik toob müüki mõne maali, siis on läbirääkimised alghinna üle muutunud paindlikumaks. Turgu arvestades ei ole enam võimalik küsida üle mõistuse hinda. Hind võib mõistlikult tasemelt veelgi langeda, sest inimestel tuleb üha rohkem mõelda äraelamisele. Selle nimel on nad nõus loovutama mõne hinnalise teose suhteliselt odavalt.
Teine põhjus, miks kunstielu on isegi elavamaks muutunud, võib olla see, et kunstil (mitte ainult kujutaval kunstil) on teatav ravitoime keset argiraskusi. Esimene pähe kargav võrdlus on Saksa okupatsiooni aastad. Rahval nappis toitu ja kütet, kuid kunstielu oli ülimalt aktiivne. Toimus palju näitusi, mida külastasid ka kõrgemad Saksa sõjaväelased. Vähe sellest – nad ostsid maale, mida nende kodumaal peeti „mandunud kunstiks”. Saksa ajal õilmitses meil muretu hilisimpressionism. Töötasid teatrid, palju käidi kinos, tehti sporti.
Mark Soosaare vahepeal löögi all olnud uue kunsti muuseum püsib, kuid vähemalt talvel peab ta oma valdusi jagama Pärnu linnagaleriiga. Soosaare valdustes saab vaadata perekond Arraku näitust. Tavaliselt on Ivi ja Jüri Arrak esinenud eraldi, sest 18 aastat tagasi Jüri mõjul maalima hakanud Ivi laad on hoopis teine. (Ta on õppinud Tartu ülikoolis kehakultuuri ja psühholoogiat.) Nüüd on nad näitusel koos.
Korraks käinud neil peast läbi mõte, et peaksid oma töid eksponeerima segamini. Kuid Jüri öelnud, et „parem ikka härjasilmad kui omlett”. Mulle oli huvitav jälgida näituse ülespaneku protsessi.
Ivi abstraktsed akrüülmaalid on väga tundlikud. Oli suur vahe, kas nad seisid näituse kujundamise ajal hämaras ruumis lihtsalt seina ääres või said seina peale valguse kätte – valguse käes lõid nad lummavalt särama. Ka pealkirjad kõnelevad enda eest: „Müstiline”, „Valgus”, „Hoog”, „Ülespoole”. Pidulikult öeldes on neis mingit religioosset valgustatust.
Jüri esineb ikka omas võtmes – kõik need leekivate juustega grotesksed tüübid ja alltekstid. Näiteks joonistus-kollaaž, kus üks mees meelitab raha kõlistades urust välja sinna peitunud tegelase.
Pärnu kunstnike majas üllatas Tõnis Laanemaa. Oma viga, et ma ei olnud näinud tema viimase aja näitusi, mis on olnud enamasti väljaspool Tallinna. Kellena me teda seni tundsime? Pöördume kunstnike leksikoni poole. „Kuulunud rühmitusse ANK’64. Loonud peamiselt sügavtrükitehnikas peene graafilise joonega looduspilte, vanalinnavaateid ja dünaamilisi kompositsioone.” Aga mida näeme nüüd! Vanameister on pöördunud värvi poole, teeb erootilise alatooniga popkunsti laadis maale ja Evald Okase stiilis aktijoonistusi.
Linnagalerii kunstihallis avati Pärnu moodsa kunsti näitus „Lippude all”, mida kureerib Andrus Joonas. Idee on selles, et iga kunstnik valis endale lipu või mõtles selle välja – umbes nii, nagu kunagi peremärgid-vapid. Ka see näitus on miskitpidi popkunsti võtmes.
Samas avatud Petersenide näitus on omakorda räigemas realistlikus võtmes.
Näitused
Uued näitused Pärnus
•• Ülevaatenäitus „Lippude all” Pärnu linnagalerii kunstihallis
•• Heli Tamburi „Minu päikesemaad” Pärnu linnagalerii kunstihallis
•• Sirje Protsin-Peterseni ja Per William Peterseni „1 + 1 on rohkem kui 2” kontserdimajas
•• Pärnu kunstnike majas lõppes Tõnis Laanemaa ja Leena Horma näitus ja kohe tuleb uus, mille kontseptsioon on Hanno Soansilt. Galeriid kureerib Siram.
•• Ivi ja Jüri Arraku „Naine ning mees” uue kunsti muuseumis
•• Karin Kalmani keraamika ja Lauri Lihten-Haaveli linoollõiked uue kunsti muuseumis
