Enron on tänaseks kadunud, künism ja ihnsus mitte
“Mis vahe on Titanicul ja California osariigil?” küsib Ameerika juhtiva energiakompanii Enron juht Jeffrey Skilling internetis. “Titanicul põlesid tuled, kui ta põhja läks.” Skilling suudab kahjurõõmsat irvet hädavaevu varjata. Ameerika suurimat osariiki on tabanud üks totaalne elektrikatkestus teise järel ning elektrihinnad on absoluutses laes. Haripunkti jõudnud California energiakriisiga teenib Enron kosmilisi summasid. Selles kuulsas kriisis, nagu vaataja kohe-kohe teada saab, ei ole midagi juhuslikku. Enroni “kauplejad” jagavad salaja salvestatud telefonikõnedes insaideritele korraldusi, millises elektrijaamas ja millal on vaja järjekordne seisak “tekitada”. Enronil on kõik hästi. Veel.
Dokumentaalfilmi “Enron: the Smartest Guys in the Room” maailma vapustanud sündmused kulgevad klassikalist maffiasaaga spiraali pidi. Vaesest kodust pärit Kenneth Lay (ehk Kenny-boy, nagu filmi lõpus käeraudades arestimajja eskorditavat miljardäri kutsub üks tema paremaid sõpru George W. Bush) asutab firma ning ühele “suurele ideele” järgneb teine. Rahavool on kärestikuline, riskid näivad end ära tasuvat ja Enron kasvab maagaasi tootjast Ameerika suurimaks energiakompaniiks.
Firma tegevjuht Jeffrey Skilling annab oma alluvatele vabad käed ja röögatud rahalised boonused ning peagi väljub olukord kontrolli alt. Kaljukindlalt seisnud korporatsioon kukub sulava lumememmena ninali, kümned tuhanded inimesed jäävad ilma tööst ja pensionikindlustusest, suured haid – need, kes õigel hetkel uppuvalt laevalt sadadeks miljoniteks dollariteks tehtud aktsiatuludega põgenema ei pääsenud – võetakse vahi alla ja Enroni kohtuprotsess kestab praegugi. Ainus vahe Martin Scorsese “Kasiinoga” on see, et “Enroni” peategelased pole mingid pesapallikurikatega konkurente poolsurnuks kolkivad Joe Pescid, vaid Ameerika kõige kõrgemates võimukoridorides alati oodatud külalistena uksi jalaga lahti löövad elu peremehed.
Turumajanduse varjuküljed
Pungil astronoomilistest arvudest ning keerulistest majandustehetest, olgu see kompanii väärtust laest võetud kasumiprognooside põhjal hinnata võimaldav mark-to-market-skeem või midagi veelgi ulmelisemat, on Alex Gibney dokumentaalfilm kohustuslik materjal kõigile majandusüliõpilastele. Kiirus, millega maailma ühe olulisema äriajakirja Fortune poolt aastaid USA kõige innovaatilisemaks ja ihaldusväärsemaks nimetatud firma lõplikku kaosesse paiskus, on algelisemategi majandusteaduse põhitõdede suhtes vastaspoolkeral seisjale lihtlabaselt käsitamatu.
Teisest küljest aga – ning vabandatagu siinkohal ilmselge banaalsus – on “Enron: the Smartest Guys in the Room” lugu künismist, ihnusest ja maailma valitsemisest, omadustest, mis erinevalt Enronist kuhugi kadunud ei ole.
See on lugu katastroofist, mis võib ühes või teises ulatuses igal hetkel korduda, õõvastav jutustus mehhanismidest, millega vaba turumajanduse fassaadi taga silmagi pilgutamata kriiskavaid summasid taskusse kühveldatakse. Ja nagu ajalehti kas või leheputka aknalt näinud koolijütski teab, on need end mugavalt siinsamas Eestiski kehtestanud. “Kapitalismivihkamist” rahvuse reetmisega võrdustava koduse parempoolse intelligentsi esindajad võiksid Euroopas liikudes kindlasti kinost läbi astuda. Eesti majanduseliit teab aga ilmselt niigi, kuidas “asjad käivad”.
