Tõnis Mägi on kindlasti saja-intervjuu-mees. Avaldas hiljuti autobiograafia “Müümata naer”. Peaks inimesest justkui kõike teadma, aga ei saa – muutub kogu aeg! Vahetab stiili, siis laulab teistmoodi, hakkab ühel hetkel näitlejaks, siis annab raamatu välja. Teeb intervjuud andes tõsise näo pähe, nihverdab vaikselt kõrvale, ise naerab mõttes: kätte ei saa…

Vaadake jaapani tusˇijoonistusi, soovitab ta. Need on tihtipeale lõpetamata. Use your imagination –, kasuta oma fantaasiat, kui teada tahad, mis seal on.

“Need on kitsad, umbes 50-sentimeetrised, jooksevad alla. Kas tuleb praegu meelde? Udune mäetipp, siin kuskil mingid põõsad. Ülevalt tuleb alla jalgrada, S-kujuline. Jaapanlased panevad automaatselt peegelpildi sinna juurde – nende peas tekib kohe pildi teine pool. Aga kui sa kaks poolt kokku paned, siis tuleb S-ist 8, mis tähendab lõpmatust. See on nii kihvt, kui sa selliseid asju tead. Teatris, filmikunstis – seal on kogu aeg midagi ütlemata. Kui reegleid ei tea, siis sa ei saagi seda endale tõlkida. Midagi siin on, aga vaat, sa ei saa teada. See on niimoodi sisse kodeeritud.

Või mis mees see Hamlet ikkagi oli? Mida salapärast on Mona Lisa naeratuses, äkki on see Da Vinci ise? Mingi lugu selle asja juures. Rääkida võib nii ja naa, aga lõpuni – ma ei taha.”