Selle kirjatüki lugeja on suure tõenäosusega tuttav Dr Jekylli kahenäolisusega. Stevensoni raamatu kangelase puhul on tegemist ilukirjandusliku lihtsustusega, sest reaalne elu on märksa mitmekesisem. Mida rikkam ja aktiivsem hingeelu, seda mitmenäolisem on inimene. Üldteada on ka tõsiasi, et ajas (nägude) mitmekesisus kasvab. Seenevana puhul on kõik need faktorid kokku saamas ja ta ise küpsesse meheikka jõudmas. Kõige tuttavamad Seenevana olekud minule on Õpetaja, Teadlane ja Postmodernist.
Õpetaja kirjutab populaarselt, aga täpselt seentest ning laiemalt kogu elurikkusest, viib läbi kursuseid ja loenguid väga erinevatel teemadel. Õpetaja peab austusväärseks vastata ka kõige lihtsamale küsimusele ning ei karda saata küsimust teadjamale. Seenevana on Õpetaja.
Teadlane austab selget ja loogilist mõtet, mis viib teadmiste järkjärgulisele kasvule. Teadlane teab, et teadmiste üldine kasv asendab lähemas või kaugemas tulevikus tema loodud teadmised. Seetõttu ei raiska Teadlane aega oma autoriteedi upitamisele, mis toetub käsule ja hirmule.
Ta tegeleb uute hüpoteeside püstitamise ja olemasolevate falsifitseerimisega. Seenevana on Teadlane.
Postmodernist võib olla selge ja loogilise mõtlemisega, aga ta peab olema kunstnik ning intellektuaal. Muidu ei ole võimalik nautida postmodernistliku maailma kaost “kus kõik on võimalik ja ei ole midagi kindlat”. Seenevana on Postmodernist.
Aga aeg on pidev muutuja. Tere tulemast post-postmodernismi, Seenevana!
Urmas Kõljalg, kolleeg
