Erik Tohvri, lihtsate inimeste kirjanik
“Kirjutajal ja kirjanikul on oluline vahe. Kirjutajaks võib hakata igaüks. Kuid kirjutajast teeb kirjaniku ikkagi lugejate tunnustus. Kui ükskõik kui hea kirjutaja kirjutab ainult enda jaoks, siis on raske teda kirjanikuks pidada,” kinnitab Hans-Erik Laansalu, alias Erik Tohvri.
Hiljuti kohtus Vihterpalus elav värske kirjanike liidu liige lugejatega juba 30. korda. Tohvri on tõeline rahvakirjanik nagu Silver Anniko ja Raimond Kaugver, kelle raamatuid annab kogudest tikutulega otsida. Erinevalt nii mõnestki kulka anripreemia laureaadi teosest, mis uhkes tolmuses üksinduse riiulitel troonib. Kõrge tunnustus ei tähenda tingimata lugejate armastust.
Mõni aeg tagasi ilmus kirjastuses Varrak Tohvri kümnes raamat, esimene köide kaheosalisest romaanist “Äravalitu”. Teine köide ootab ilmumisjärge.
Erik Tohvri ilmus välja siis, kui Hans-Erik Laansalu pensionile jäi. Samas on teil kokkupuuteid kirjandusega olnud varemgi?
Ma pole kunagi soovinud kirjanikuks pürgida. Maailmas on palju huvitavat, eriti on mind köitnud tehnika, hariduselt olen elektriinsener. Selleks, et kusagile kaugele jõuda, peab inimesel olema mingi kitsapiiriline huvi rakendada kõik oma võimed ühes suunas. Minu huvide ring on, vastupidi, ulatunud igale poole. Ka kirjandusse.
ENSV ajal kirjutasite ju Laansalu nime all.
Jah, kirjutasin oma põhitöö kõrval Hans Laansalu nime all kuni sinimustvalge taasilmumiseni. Siis tekkisid uued väljakutsed, olin firmajuht, ABB Harju Elektri tegevdirektor.
Aktiivselt kirjutama hakkasin tõesti juba 1961. aastal, tegelesin n-ö võistluskirjutamisega, tookord oli nimelt väga palju kirjandusvõistlusi. 1963. aastal trükiti Loomingus üks minu jutt, mis oli ajakirja novellivõistlusel ära märgitud. Tookord oli Loomingu toimetaja Anton Vaarandi, kes mind väga lahkesti vastu võttis. Järgnes kutse tulla noorte autorite seminarile. See oli väga huvitav aeg. Seminaril osalesid tolleaegsed uustulnukad Mati Unt, vennad Tuulikud... eks sealt tuli see pisik rohkem kallale ka.
Olen Jäära tähtkujus sündinud. Ja jäärad on kõik lootusetud maailmaparandajad. Eks kirjandus oli tollal ju väheseid võimalusi, kus sai üht-teist välja öelda. Erilisi saavutusi mul muidugi polnud, võistluskirjutamisel huvitas mind põhiliselt tagasiside. Käisin pärast võistlusi alati retsensioone lugemas, et näpunäiteid saada.
Mingisuguse tuntuse saavutasin kuuldemängudega. Kokku lavastati neid Eesti Raadios 12, neist üks küll instseneering. Minu teksti põhjal tehti Eesti esimene stereofooniline kuuldemäng – omal ajal väga uudne asi. Mingil määral olin ka oma kuuldemängude lavastuste kaasautor – pärast seda, kui ma 1967. aastal kirjutatud “Valeühenduse” lavastusega rahule ei jäänud, kutsuti mind alati salvestustele.
Minu jaoks seostub Erik Tohvri nimi üle-eelmise romaanivõistlusega.
Esimese romaani, “Majad jõe ääres” kirjutasin 1972. See jäi aga käsikirja. Asi oli selles, et mul oli omamoodi lapsepõlv, kasvasin vanavanemate peres. Kogu elu on mind saatnud eriline tänutunne nende vastu, kuid tänu jäi ütlemata. Siis otsustasin, et kirjutan nendest raamatu.
Romaani tegevustik toimub esimesel sõjajärgsel aastal. Toona elasime jõeäärse asula koolimajas, kus vanaisa oli koolijuhataja. Vanaisale hakkas punane kord vastu, kommunisti ei saanud ma temast ka raamatus teha. Siis ma mõtlesin sinna juurde kõrvalliinid ehtsatest nõukogude inimestest! Paraku sain kirjanike liidust hävitava retsensiooni. Muu hulgas heideti ette, et raamatus lasti koolijuhataja valekaebuse peale töölt lahti. Aga nõukogude riigis ei saa ju niimoodi juhtuda!
See romaan jäigi seisma. Ja seisis 28 aastat. Pensionile jäädes võtsin ta uuesti ette ja kirjutasin ümber – nii, nagu ma oleks tahtnud kirjutada siis. Otsustasin pakkuda seda romaanivõistlusele. Aga kuna võistluse täht-ajast jäi aega üle ja olin just pensionile jäänud, siis kirjutasin värskete muljete põhjal veel loo “Kollaste lehtede aegu”. Ootamatult märgiti ära mõlemad, järgmisel romaanivõistlusel ka “Tants läbi rukki”. Hilisemaid asju oli juba kergem trükki toimetada.
Kirjutamine on mulle muutunud omamoodi ajaviiteks. Kui ma ei kirjuta, siis hakkab mul igav. Lihtsalt istun ja kirjutan ning kuna üriidelt ja lugejatelt on tulnud positiivset tagasisidet, ei ole avaldamisega raskusi olnud.
Olete öelnud, et teie kõige suuremad fännid on vanemad naised. Miks see nii on?
Võrumaal oli üks kohtumine, kus oli koos 36 inimest, ja mina ainuke mees! Alustasin oma etteastet sõnadega: “Lilli Prometil on jutustus “Meesteta küla“. Nüüd ma tean – see on teie külast kirjutatud!” Asi on selles, et mehed siiski loevad, ainult autoritega kohtumas ei viitsi käia. Ehkki kohtab ka suhteliselt meeldivaid erandeid.
Kui palju te ise raamatuid loete?
Loen, aga viimasel ajal mitte just palju ilukirjandust. Rohkem ajalugu ja elulugusid. Tänapäeval tõlgitakse massiliselt naistekaid. Olen neissegi mööda minnes pilgu visanud – raske uskuda, et need võõrad olukorrad ja tüütuseni korduvad süeed inimestele väga palju annaksid. Ma ei ütle, et minu raamatudki inimestele palju annavad, aga need räägivad vähemalt meile lähedasest elust.
Kriitika on Erik Tohvrisse üsna üleolevalt suhtunud.
Noh, eks neil võib ju omajagu õigus olla, et ma pole kõrgeid kirjanduslikke kaanoneid järginud. Ma kirjutan ju lihtsalt, lihtsatest asjadest ja lihtsatele inimestele. Samas ei saa need lihtsad inimesed teinekord aru teostest, mida kriitika ülistab. Olen kohtumistel neid vastukajasid kuulnud küll ja küll. Suhteliselt tavalisel maainimesel on eesti kirjandusele küllalt palju etteheiteid.
