Mäletatavasti pole see tal esimene kord niisuguse loosungiga vehkida. Tõtt-öelda ongi see ta peamine võitlushüüd lisaks Kollase Huntmehe performance’itele. Joonas astub me ette eneseküllase kujundimaailmaga, mis ei otsi tuge seletavatelt pildiallkirjadelt ega kriitikute tõlgendustelt. Ta ei soovi oma kunsti tõlkimist. Ta ei seleta, ta teeb. Ja teeb asju, milles heiastub järel-hipilik armastus lillede vastu; nende kroonlehtede ja õisikute narkootilis-erootiline lumm, millest elukestva sõltuvuse tekkeni on vaid kukesamm.

Kui mees maalib lilli, istub naine ta silmade taga. Sellest kuklahingusest on midagi hoovanud ka Joonase maalidele. Mida arvata aga väitest, et Joonase tõmme õieliste poole polegi botaanilist, vaid suisa seksuaalset laadi? Midagi selles on. Pidetuna õhus hõljuvad nupukesed, avanemise ja sulgumise haprad metafoorid on meile antud hermeetiliste objektidena – asjadena iseeneses, mille juured ei ulatu mulda ning mille otstarve ei selgugi lennult. Küll aga hõljuvad nad ennastembavate saladuslike haldjatena edukalt läbi õhu.

Polegi nii süütud

Mõni purpurne moonipaar on siiski pöördunud räige otsekohesusega vaataja poole nagu kaks tulitavat märklauda, mustavate südamikega keskel. Nende pungitav rinnakus, lämmatavalt punaste kroonlehtede kumerused polegi nii süütud, kui algsest motiivist arvata võiks. Veel natuke, ja punase mooni mask variseb ning ette astub selle taga varitsev saatuslik naine, võib-olla isegi tõmmu… Seda ohtu ja õnnetust vältides kiirustab Joonas rutuga maalima hulgi ka täiesti teistsuguseid lilli: lontis orhideesid, lume all nõrkevaid lumikellukesi ja vagalt valgeid nartsisse. Kõik liiga nõdrad ja vaimsed, et äratada lihalikke himusid. Rahu on jälle maa peal.