Festivali Vox Est Festi esiettekannete päev sai mõned okkad südamesse. Keskpäevasel kontserdil Pühavaimu kirikus häirisid Pärdi teoste esitamist nii päevane linnamüra kui ka publiku isiklikud sidevahendid.

Pilk õhtuse kontserdi hõredalt täidetud saali pani aga küsima, kas eesti elavate klassikute looming ei tundunud enamale publikule piisavalt atraktiivne?

Näib ka, nagu oleksid kontserdid jäänud kammerkoori hiljutise suurürituse, Mozarti Reekviemi erakorralisuse varju, nii et isegi Tõnu Kaljuste nimi ei olnud seekord võlusõna, mis oleks "tavalisse" kontserdisaali rohkem kuulajaid toonud. Tiheda töögraafikuga koori esinemises oli sel korral ülekoormuse tundemärke.

Võib-olla on see tagantjärele tarkus pärast Pärdi stiilimuutust tähistava teose "Otsekui hirv" kuulamist, aga tema paari viimase aasta koorimuusikas, mida festival esmakordselt Eestis esitles, näib ilmnevat varasemast rohkem valusat ja pingelist tooni. Selles, kuidas Pärt vaimuliku proosateksti poeetiliseks ja mitmekihiliseks teeb, talle elavate heliloojate hulgas ilmselt võrdset ei leidu.

Anti Marguste "O Rex Glorie" elustas Jaan Krossi teose "Kolme katku vahel" meeleolusid.

Õhtusel kontserdil kõlasid kolme autori uued või uuendatud koosseisuga teosed. Kontserdil oli tugev ajaloo hõng. Räätsa "Maagiline ruut" kutsus välja kunagise avangardi vaimu, olles seejuures kontserdi löövaim teos.

Tambergi kantaat "Jalatäis maad mõtte ja südame tarvis" seisab otsekui teelahkmel. Laulupeol esitamiseks tundus see liiga keeruline ja kontekstiväline, kontserdisaalis pani igatsema Tambergi viimase aja instrumentaalteostes ilmnenud uutmoodi tiheduse ja liikuvuse järele. Kangro "Gaudeo" uusversioon veenis, et Paul Gigeri viiuldajaisiksus vajab mõjule pääsemiseks siiski kirikuakustikat, praegusel juhul oleks tema partiid võinud esitada ka mõni eesti viiuldaja.