Kirjastus Varrak on avaldanud järjekordse angloameerika sõjaajalooraamatu, seekord kordustrükina 1977. a Armand Tungla (1928– 1977) tõlkest. Tõnis Värnik on lisaks tõlkinud 18. peatüki ja esmatõlkest väljajäänud lõigud. Oleks huvitav teada, kas väljajätmise põhjuseks oli tsensuur või muud asjaolud, nimetatud peatükk ei pidanuks sisu poolest kuidagi tsensuuri hammasrataste vahele jääma. Tõlgitud on Delli kirjastuse 1962. a esmaväljaande järgi, kuidas sellesse puutub 1964. a sündinud Anne Applebaum, kelle nimi ka originaali tiitlisse on lisatud, ei oska küll arvata.

Barbara Wertheim Tuchman

Barbara Wertheim Tuchman sündis 1912. aastal New Yorgi kõrgklassi juudi perekonnas. Tema isa Maurice Wertheim oli pankur, kirjastaja (ajakirja The Nation omanik) ja filantroop. Ema isa Henry Morgenthau oli 1913–1916 USA saadik Türgis ja onu, Henry Morgenthau noorem, aastail 1934–1945 president Franklin Delano Roosevelti rahandusminister. Barbara Tuchman lõpetas Radcliffe’i kolledÏi (naiskolledÏ Harvardi ülikooli juures), töötas isa ajakirjas ja oli selle reporterina 1937. a Hispaania kodusõjas. Ta abiellus 1939. a New Yorgi arsti Lester Reginald Tuchmaniga ja neil oli kolm tütart. Ta kirjutas 11 raamatut ja võitis kaks Pulitzeri auhinda: esimese “Augustikahurite” eest ja teise 1971. a raamatu eest, mis kindral Joseph Stillwelli eluloo taustal käsitles Ameerika Hiina-poliitikat aastatel 1911–1945. Tuchman suri 1989. aastal.

Tuchman alustab raamatut Edward VII suursugusest matuserongkäigust 1910. a mais, kui Londonisse kogunes nelikümmend keiserlikku ja kuninglikku kõrgust, kellest paljud olid lahkunu veresugulased või abielusidemete kaudu Briti kuningakojaga seotud. Kuningas Edwardit kutsuti Euroopa onuks: ta oli Saksa keisri Wilhelm II ja vene keisri Nikolai II onu; Vene keisrinna, Hispaania kuninganna ja tulevane Rumeenia kuninganna olid tema nõod, tütar Maud oli Norra kuninganna, Taani kuningas Frederik VII ja Kreeka kuningas Georgios I tema naisevennad ning vennapoeg Håkon VII Norra kuningas. See oli Euroopa 19. sajandi keisririikide ja kuningriikide hiilgus, mille purustas Esimene maailmasõda.

Plaanid, puhkemine ja lahing

on raamatu kolm osa, mis omakorda jaotuvad 21 peatükiks. Sõjapidamine oli sajandeid olnud sini- ja aadlivereliste privileeg. Kuid strateegia, taktika, sõjatehnika ja üksuste tulejõud olid 20. sajandiks kiiresti arenenud, suurem osa riike olid üle läinud üldisele sõjaväekohustusele. Esimene maailmasõda sai murdejooneks vana ja moodsa sõjapidamise vahel.

Sõda algas suurte jalaväe- ja ratsaväekoondiste rünnakutega hoolega väljaehitatud kindlustuste vastu või neid teadlikult vältides, ainsaks tehniliseks toeks raskesuur-tükivägi. Viimasegi arendamisse ei suhtutud Prantsusmaal kuigi entusiastlikult ning prantslaste suurtükipargi põhiosa moodustasid 75 mm teenekad välisuurtükid. Vaatamata sellele, et need olid juba Esimeseks maailmasõjaks veidi vananenud, kuulusid need Saksa armee eesti piirikaitserügementide relvastusse ka 1944. a. Lennuväe võimalusi vanad kindralid ei hoomanud ning Suurbritannia ja Saksamaa võimsad laevastikud mängisid esialgu uute ja moodsate laevade säästmiseks kassi ja hiirt. Tankid tulid hiljem. Sellest hoolimata oli sõjavägede tulejõud juba väga suur ning vanamoodne taktika tõi mõlemal poolel kaasa tohutu hulga langenuid.

Ehkki üldine sõjaväeteenistuskohustus oli tekitanud suure hulga reservväelasi, suhtuti neisse sõja alguses veel üleolevalt, arvates, et 30-aastased ja vanemad mehed kõlbavad vaid tagalateenistuseks. Nii tapetigi esimestel sõjakuudel aastakäikude kaupa parimas eas noori mehi.

Britid olid pärast Krimmi sõja lõppu ainult oma meretaguste valduste laiendamise eesmärgil sõdinud, Saksamaa ja Prantsusmaa sõjalist juhtkonda mõjutas aga 1870. a Preisi-Prantsuse sõda, mille enamik kindraleid olid noorte ohvitseridena kaasa teinud. Ohvitserid ihalesid mineviku sõjapidamise suursugusust, alistumisel rüütellikke rituaale järgida, ning Prantsuse armee kandis ikka veel punaseid pükse ja siniseid kuubesid, mehed kui märklauad.

Belgia kui sõjatanner

Sakslased tuginesid krahv Alfred von Schlieffeni sõjaplaanile, mis nägi ette Prantsusmaa ründamise ainult läbi Belgia, rikkudes seeläbi väikeriigi igaveseks garanteeritud neutraliteeti. Prantslased jälle lootsid oma “plaanis 17” läbimurdele Reini ääres läbi 1870. a Saksamaale kaotatud Elsassi ja Lotringi ega arvestanud Belgia neutraliteedi rikkumisega. Inglased olid lubanud Prantsusmaale appi saata oma ekspeditsiooniväe, kuid Suurbritannias polnud üldist sõjaväekohustust ning armee häving Prantsusmaal jätnuks kuningriigi ilma nii sõjaväest kui ka paljudest tulevastest väljaõpetajatest. Sakslased lootsid belglaste alistumisele, kaotasid belglaste vastupanu tõttu aga tublisti aega, mistõttu Venemaa suutis end lahingukorda seada ja osa Läänerindele kavandatud väest tuli rakendada Samsonovi ja Rennenkampfi purustamiseks. Prantslased ei olnud valmis Belgia kaudu sisse tungima ega saavutanud otsustavat edu ka Reinil ning britid jäid passiivseks, soovimata alguses prantslaste ülemjuhatuse all sõdida.

Sakslased tungisid esimese kuuga peaaegu Pariisini, kuid mehed olid pikkadest marssidest kurnatud. Kui kindral Alexander von Kluck oma Pariisi alla jõudnud väe augusti lõpul Pariisist mööda kagusse suunas, avas ta vastastele oma parema tiiva. Järgnenud Marne’i lahingus tõrjuti sakslased tagasi. Poolte plaanide ebaõnnestumine esimesel kuul määras Esimese maailmasõja läänes neljaks aastaks “Läänerindeks muutusteta”. Tuchman: “Esimese kuu nurjumiste tõttu tekkinud ummik määras sõja tulevase laadi ning lõpptulemusena rahutingimused, sõdadevahelise perioodi olemuse ja “teise raundi” iseloomu.”

Rünnakud tsiviilelanike vastu

Noore kuninga Albert I juhitud Belgia ei leppinud oma neutraliteedi rikkumisega ja pani vihaselt vastu, ehkki tema armee väljaõpe ja relvastus jäid vastasele alla. Belgia kampaania käigus panid sakslased toime ka 20. sajandi esimesed sõjakuriteod tsiviilelanikkonna vastu Lääne-Euroopas, ehkki “juriidiliselt oli kõik korrektne”. 20. sajandi alguses vastuvõetud Haagi konventsioon “Maasõja seadustest ja tavadest” sätestas üsna täpselt, missugustele tunnustele peavad sõdivad pooled vastama. Rahva irregulaarset vastupanu sissetungijale käsitles Saksa väejuhatus sõjaseaduse rikkumisena ning niinimetatud frantirööre (franc-tireur) karistati mahalaskmisega. Belgia elanike vastupanu lämmatamiseks võttis Saksa armee kasutusele drakoonilised abinõud: kättesaadud vastupanijad hukati kohapeal, pantvangi võeti linnapäid, külavanemaid ja preestreid, kes hukati, kui keegi sakslasi ründas. Vastase heidutamine tsiviilelanike vastu suunatud terroriga oli üks saksa sõjateoreetiku Karl von Clausewitzi soovitusi, kuid tema oli surnud enne Haagi rahukonverentse. Sakslased ei põrkunud tagasi külade ja linnade hävitamisest, sümboolseks sai keskaegse Leuveni (Louvain) ja sealse haruldase raamatukogu mahapõletamine 25.–30. augustini 1914. Sakslased tunnistasid toimunu oma süüks viimati 1990-ndatel, kui nad belglaste ees vabandasid. Tsiviilelanike karistamine vastupanu eest jätkus ka Prantsusmaal. Kuid see oli vaid tilluke eelmäng sellele, mida kõik sõdivad pooled saatsid korda Teise maailmasõja ajal. 20. sajandist alates peetakse sõda igal pool ja mitte nagu varem, Rooma ajast harjunud lahinguväljadel, kus vastased kord sajandis kõigi sõjakunsti reeglite järgi omavahel mõõtu võtsid.

Barbara Tuchman on läbi töötanud tohutu hulga ajalooraamatuid, mälestusi ja ilukirjandust. Ta keskendub sõja poliitilisele eelloole ning sõdivate poolte kõrgemate juhtkondade strateegiliste otsuste tagamaadele, valgustades põhjalikult keisrite, kuningate, presidentide, ministrite ja kindralite omavahelisi suhteid ning vastastikusi sümpaatiaid ja antipaatiaid. Lahinguid, verd ja kaevikukangelastegusid on siin vähem kui mõnes teises raamatus ja niisugusena võib ta huvi pakkuda neilegi, kes sõjaasjandusest muidu suurt ei pea.

Ehkki uuemal ajal on kombeks kurjustada tõlkijatega, on see raamat ju põhiosas eestiaegse mehe tõlgitud ja nõukogude ajal välja antud, kus pikk toimetamistsükkel ja enesetsensuur ning Glavliti järelevalve võimaldas iga lause pärliks lihvida. Läbivalt häirib vaid sõjaväeliste juhtide läbiv nimetamine üldterminiga komandöriks, ka seal, kus tegemist on juhataja, ülemjuhataja või koguni kõrgema ülemjuhatajaga. Kuid ilmselt on nii ka originaalis.