Esmakohtumisel Bob Dylaniga jäi lõplik rahu sõlmimata
Dylanist aastate jooksul kirjutatud uurimuste virna ees peata kanana edasi-tagasi tammudes teen midagi, mida kas või kaudselt end muusikakriitikuks pidav inimene tegema ei peaks: tunnistan jõuetult, et mingil kummalisel põhjusel pole minu ja 1941. aastal sündinud Robert Allen Zimmermani teed varem ristunud.
Uus võimalus tuuakse ajutisse koju kätte: Londonisse jõuab Bob Dylani turnee, mis võib siinseid lehti uskudes “jääda tema viimaseks”.
Mütoloogia tähtsaim
Mõelge mis tahes geniaalsele poplaulule (ükskõik kelle esituses) ning 95-protsendilise tõe-näosusega on selle autor Bob Dylan. Muidugi pole asi selles, et ma neid lugusid ei teaks.
Pigem on Dylan kui Andrei Tarkovski, kelle filmid jäävad ilma viieköitelisi referentsteoseid lugemata lihtsalt üksteise selga monteeritud kaadriteks. Mütoloogia on see, mis seob kokku Dylani noodid ja nende peale paisatud sõnad.
Kunagi esitanud põsist õhetav noor reporter Dylanile “mentaalse” küsimuse: “What are your songs about?” Dylan vastanud: “My songs are about five minutes.” (Üsna tõlkimatu sõnamäng. Küsimus: “Millest teie laulud räägivad?” või “Millised teie laulud umbes on?” Vastus: “Umbes viieminutilised.”)
Foylesi Dylani osakond on liiga suur. Otsustusvõimetuna löön käega ja marsin mõni päev hiljem läbi Brixton Academy paraaduste, täis otsustavust olla noore reporteri kombel “kriitiline”. Kahjuks osutub see mõne-võrra lihtsamaks, kui oleksin tahtnud.
Dylan on tunnistanud, et tema laulukirjutaja geenius on aastate jooksul märkimisväärselt tuhmunud. Kuigi leidub palju neid, kes väidavad vastupidist, olen ma vähemalt täna õhtul vanameistriga solidaarne. Vaadates purpurseks valgustatud kanga ees Buster Keatoni kaabusse ning punatriibulise revääriga süsimusta pintsakusse pugenud habrast Dylanit muretu ükskõiksusega elektriklaveri taga laulmas, halvab aju pahatahtlikku poolt kahtlus, kas too tasa-paks ja kohati piinavalt tüütu bluusrokk kohtaks sama harrast kaasaelamist, kui seda esitaks keegi teine, näiteks Bo Kaspers Orchestra. Tuhanded londonlased näivad aplodeerivat pigem sellele, mille nad – nagu Dylanist dokumentaalfilmi kokku lõiganud Martin Scorsese hiljaaegu peaaegu sentimentaalselt märkis – kuuekümnendatesse maha jätsid.
Tänaste Dylani töötlustega pääseb puhtalt ainult Dylan ise. 20. sajandi monumentaalsemaid geeniusi kohtleb oma muusikat, olgu siis uuemat kraami või klassikat nagu “Highway 61 Revisited” ja encore’ina kõlanud “Like a Rolling Stone” ning “All Along the Watchtower”, mingi kummalise maneeriga. Ta hingeldab read neurootiliseks retsitatiiviks ning kõik nood nasaalsed fraasid lõpevad selgelt süsteemipäraselt oktav kõrgemal, poolteist tundi jutti, laulust sõltumata ja ainsa erandita. See on nagu röökiv Al Pacino: erakordselt pingeline ja – olgem küünilised – piiritult respektaabel, ent maneeritsev sellegipoolest.
Dylan ei ütle õhtu jooksul sõ-nagi. Ei “tere” ega “tänan”. Ta “libastub” alles sõu lõpus bändiliikmeid tutvustades, ent sedagi numbrit esitades ei anna järele ta jäine distants enda ja saali vahel.
See eraklus on hämmastavalt vaatemänguline. Kogu meie esmakohtumise parim osa. Ma ei tagane lootusest õppida teda kunagi pimedalt ja tingimusteta armastama, kuid seekord jäi lõplik rahu Dylaniga taas tegemata.
