ETV - 50 aastat hiljem
Ilmselt pole paljud “endised” tänaseni sellest üle saanud, et on pidanud ETV-st lahkuma. Nagu oleks (E)TV identiteet kogu eluks.
Eile tuli telemajja peole siiski üle 500 endise töötaja, kes viimase viiekümne aasta jooksul ETV-s ametis olnud. Palgalisi, kes on elanud üle koondamislaineid ja kardinaalseid professionaalseid elumuutusi, millest paljud pole siiani üle saanud. Inimesed tulid erinevate tunnetega, aga tulid.
Kusjuures mitmed neist, kes olid ametis ETV esimeste saadete eetrisse minekul, töötavad seal tänaseni. Näiteks Jüri Pääro või Einar Hiiemäe või Vera Kononova. Pääro ja Hiiemäe tulid tehnikutena tööle pärast sõjaväge ja on töötanud seal 50 aastat.
Ajalooline ETV
ETV enesemääratluses on suur osa ikkagi ajalool – tema arhiividel ja lastelavastustel. ETV on paljuski Mõmmi, lumelinna trollide ja poroloonist Leopoldi telekanal.
Seetõttu ongi sünnipäevaks avatud mitu uut “muuseumi” ja näitust. Miks siinkohal jutumärgid? Muuseumideks on subjektiivselt kogutud kraami palju nimetada, sest asju küll säilitatakse, aga mitte museaalsetest tõdedest lähtuvalt.
Endises Hommiku-TV toas on näitus kolonel Fred Olbreist, kes esimesena 1940. aastatel teleidee Eestisse tõi, kuid oma ameti tõttu pole seni piisavalt tähelepanu pälvinud. Teine, teleajaloo-teemaline muuseum avati endises maalitoas. Ilma Volli seletusteta pole selles muuseumis midagi peale hakata.
Volli ja Mai töötavad muuseumis
Muuseume juhatab telemaja raudvara Voldemar Lindström, kes 1972. aastal tuli telemajja tööle Noorte Hääle ja Õhtulehe kogemusega. Temast sai noorte- ja lastesaadete peatoimetaja, telekooli ja “Kahe takti ette” tegija. Seega on Lindström ehk Volli töötanud teles 33 aastat.
“Kõige suurem muutus minu jaoks oli värvitelevisioonile üleminek, mida me tegime esimesena liidus,” ütleb Lindström sellele ajale tagasi vaadates. “Ja videomontaazile ja digimontaazile üleminek. Televisioon on tehniline, tehnika on selle süda, ilma selleta ei saa midagi.”
Mai Mikiver tuli ETV-sse isegi varem, 1968. aastal, kui asus ametisse Reklaamfilmis. “Reklaamisime uusi tooteid, ametikoole, olles ainus nõukogudeaegne reklaame tegev asutus,” sõnab Mai. Telemajas on Mai töötanud kõikvõimalikes ametites, toimetajast rekvisiitori ja valvurini. Alati suhtlemisaldis ja abivalmis. Nüüd juba nädalajagu päevi muuseumitööl.
Kuidas suhtuvad “endised”?
1999. aastal sai koondamisteate 83 inimest. Nüüd peaksid nad kuidagi sobituma muutunud ja enamlikult võimsast meediumist tagasihoidlikumaks avalik-õiguslikuks telekanaliks muutunud ETV-ga? Kapitalismiaja asutusi, kes oma “endiste” eest hoolt kannaksid ja nende seotust organisatsiooniga soosiksid, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Need muutused, mida ETV oma uue rolli otsinguil on üle elanud, ei ole “endiste” televisiooni kuldajal, 70-ndatel töötanud teletöötajate rolli kergemaks teinud. “No kahju on,” ütleb nn kultuslike lastelavastuste kunstnik Gunta Randla, kes ka oma koondamisteate kuue aasta eest kätte sai ning siiamaani kahetseb, et sellega leppis.
“Midagi ei jäänud sellest kunstnike ajast – maalisaal, töökojad, butafoorid – kõik kaotati ära. Enne koondamist tegin oma nukkudest näituse. Süda valutas, aga tegin. Nüüd viiakse sinna ekskursioone, kõik laguneb ja on luku taga, aga vähemalt on mingil kujul olemas.”
Viimati tuli välja kassett “Onu Tik-Taki seiklused”, kus Gunta Randla on teinud kunstnikutöö ja Virve Koppel on reissöör. Kassetti oma loominguga nägid nad alles poes. “Aga see on ju meie töö, mida väljaspool eetrit turustatakse. No Mõmmi kassettide eest teenisin midagi, mitte palju, aga teenisin. Mis mul muud üle jäi, leppisin sellega.”
Mõned on leppinud oludega oma endisel tööpostil, teised on valmis vastu võtma kõikvõimalikke tööpakkumisi, et aga seotus selle majaga, mida ka kõikvõimalike pisaraid tähistavate epiteetidega ilustatud, säiliks. Olgu see siis töö valvuri või arhiivitöötajana.
“ETV-s töötamine muudab sind igavesti,” ütleb ETV juht Ilmar Raag. “Kui sa oled siin teinud vähemalt ühe tasuta saate ega ole pärast rahulolematult lärmanud, siis ei saa sellest majast vabaks enne surma.”
Ilmar Raag: ETV-s töötamine on olnud erakordne armastusabielu
Mis teie arvates ETV-s viimase poole sajandiga kõige enam on muutunud?
Väga vähe, tundub. Kui, siis see, et inimesed võivad oma südametunnistusega vähem kompromisse teha kui 30 aastat varem. Muutus on seegi, et muutunud on autoriõigus, millega arvestamise käigus on selgunud, et tänapäeval on draamat ja muusikat palju raskem vaatajateni tuua kui nõukogude ajal. Kummaline paradoks. Meil on nüüd neli korda vähem inimesi ja me näitame ligi kaks korda rohkem saateid kui nõukogude aja lõpus.
Mis on nende aastatega muutumatuks jäänud?
ETV inimeste usk, et nad töötavad erilises kohas.
Kui palju on rahvast, kes nende aastate jooksul ETV-s on töötanud?
Seda on raske ütelda, sest palju on inimesi, kes on töötanud lühidalt, vaid mingi projektiga. Näiteks need, kes osalesid mõne telefilmi tegemisel. Siiski loeti kokku vähemalt 4000 inimese nimed. Aga olen juhuslikult taksoga sõites kohanud taksojuhti, kes siiani mäletas oma autojuhitööd telefilmi “Siin me oleme” võtetel.
Mitu korda on sinu mäletamist mööda ETV-d privatiseerida proovitud?
Peamiselt 90. aastate alguses ja seejärel ETV suure kriisi ajal, 1999. ja 2000. aastal. Lööge internetiotsingusse sisse “ETV erastamine” ja te näete, et nii Äripäev kui ka SLÕhtuleht on seda soovitanud oma juhtkirjades.
Millisena/milles sa näed ETV tulevikku?
Rahvusringhääling on informatsiooni koondaja ja levitaja. Meediavõhikud on aeg-ajalt rääkinud sellest, kuidas avalik-õiguslike saadete raha tuleks lihtsalt jagada saate tegijatele, kes need saated siis erakanalites eetrisse paneksid.
See on sama lähenemine, mida püüti viljeleda ebaõnnestunud põllumajandustoetuste alguses, kus peamiselt toetati üksikpõllumeest, unustades ära, et majandusharu tulevik ei sõltu tegelikult mitte toote valmistamisest, vaid selle levitamisest ja turustamisest.
Millisena näed sa enda rolli selles?
Ma ei taha jääda direktoriks, kuna ma ei tea, kuidas viia seda organisatsiooni sellesse tulevikku, mida pean õigeks. Aga niisama seal istuda oleks aja raiskamine ja teiste petmine. Samal ajal ma tean, et ma ei suudakski enam töötada ükskõik millise raha eest mõnes teises Eesti telekanalis.
ETV-s töötamine on olnud erakordseks armastusabieluks ja privileegiks, sest mitte iga amet ei nõua sult kahekõnet omaenese südametunnistusega.
