Eurovisioonitola liftimuusika
Te olete sellel kontserdil käinud, viibisite te reede õhtul Tartus või mitte.
Täpselt samasugustes seadetes kõlavad biitlite lood kõigi maailma kaubamajade müügisaalides, liftides, mingisugusegi helitehnikaga varustatud kohvikutes ja restoranides, Shelli bensiinijaamade tualettruumides ning lugematutes muudes mõnd praktilist tegevust eeldatavates kohtades.
Ent lift jõuab kunagi soovitud korrusele, ostukorv saab täis, praad söödud ja põis tühjaks. Ja kolme tundi ei kulu selleks naljalt kunagi. Kontserdilt ei saa aga ära minna. Tähendab, saab küll, kuid pole vist eriti viisakas. Eriti kui pillimehed “endast parima” annavad.
MUUSIKAMÕRV. Parimast jäi õnneks väheks. Jah, nad üritasid ja üritasid biitlite geniaalset muusikat heauskselt mõrvata, kuid nii suure karu mahamurdmine nõuab rohkem jõudu.
Royal Philharmonic Concert Orchestra biitlite kontsert oli täpselt selline, nagu varem loetud promoartiklid ja Eesti Televisioonis läbi nädala nähtud reklaam-intervjuud lubasid. Oli isegi hullem, ehkki alati “saab paremini”. Sest olgem ausad, ilm oli ilus, publikut oli ilmselt küll oodatust mõnevõrra hõredamalt, kuid teda siiski oli, ning korraldusliku poole pealt näis kõik sujuvat.
Sellel kõigel on esitatava programmiga muidugi vähe pistmist. Ometi kujunesid nimetatud tegurid ainsaks seinaks siinkirjutaja ja nädalatepikkuse depressiooni vahel. Mõnikord piisab vaimse tervise päästmiseks üpris vähesest, tagasiteel söödud lihapannkoogist näiteks.
Hea küll, dirigent David Arnoldi käe all mitte millelegi pretendeerivais sätungeis The Beatles nimelise orkestri klassikat instrumentaalseiks popurriideks punuvad moosekandid olid õhtu kõige kergemini talutav osa.
Kohati kõrvu kraapinud puhkpillid võib alati tuule ja seda tüüpi ürituste kunstlikult tekitatud suurejoonelisusest tingitud neuroosi süüks panna. Paul McCartney “Live And Let Die” laulust viimsegi energia röövimise suutis mõne sekundi jooksul isegi vaimukana mõjunud “Can’t Buy Me Love” kompenseerida. Jalustrabavalt igav, kuid kriminaalkorras karistamist siiski mitte nõudev.
Erikülalisena üles astunud The Tremeloesi ei-tea-mitmekümnenda koosseisu basskitarristi Chip Hawkesi ja tema ootamatult küündimatu saatebändi etteaste suurim väärtus oli suhteliselt lühike lavaloleku aeg.
Paarikümneminutilise Lembelaeva nostalgia lõpetanud abloonne tänukõne a la “meil oli tohutult vahva, loodame peagi Eestisse tagasi tulla” jne oli kõiki asjaolusid arvesse võttes isegi naljakas. Mida ei saa paraku show peategelase Johnny Logani kohta öelda.
Üleni valgesse riietunud Eurovisioonikloun oli traagiline vaatepilt. Aastad on olnud armutud nii tema hääle (mööngem, see tal ju ometi kunagi oli) kui ka üldise konditsiooni vastu. Kõik Eleanor Rigby’d ja Lady Madonnad, keda ta jõhkraimal võimalikul viisil vägistada püüdis, olid brutaalse ja samas jõuetu akti käigus kõigega nõus. Jäta vähemalt ellu!
TÜÜTU KONTSERT. Kiti kolmekordne Euroopa meister sõitis ilase estraadirulliga üle kõigest, mida tema kurnatud vaim võimaldas. “Yesterday”, “Long And Winding Road”, “Hey Jude” ning “Penny Lane” jäänuks ilmselt kirjutamata, kui õnnetud Lennon ja McCartney asjade sellist kulgu oleksid suutnud ette näha.
Suurepärastele lauludele oma eksimatu näo andmine kõneleks justkui hiilgavast interpreedist. Aga see nägu oli katastroofiline. Ja olgu tõlgitseja kuitahes proff (Logan polnud isegi seda mitte), on väljakannatamatult tüütu kontsert ikkagi andestamatu.
