Randeli õpingud kulgesid Venemaal Penza kunstikoolis (1916-1918) ja Pallases Tartus (1919-1921).

Kahekümnendatel aastatel töötas ta joonistusõpetajana Väike-Maarja ja Võru gümnaasiumis ning just see periood oli Randelile kui maalikunstnikule kõige õnnelikum. Kubistina saavutas ta kohe oma loomingu kõrgtaseme ("Pühapäev" ja "Kontsert", mõlemad 1924), tookord valminud maalides pole kübetki provintslikkust. Paraku liikus kunstnik vähemalt maalijana sellelt saavutatud positsioonilt ainult allamäge.

Sügisest 1929 elas Randel Tallinnas ning töötas Päevalehes kunstniku ja karikaturistina. Kunstnikuna hoolitses ta Päevalehe kujundamise eest, joonistas lehele arvukalt illustratsioone, need on veel tänapäevalgi igati nauditavad (Tammsaare "Elavad nukud", 1938). Päevalehes avaldas Randel põhilise osa oma sõjaeelsetest karikatuuridest, kasutades pesudonüümi Redo.

Näitusel on esmakordselt originaalina eksponeeritud paljud tuntud ning tundmatudki sarzhid Tammsaarest, Kivikast, Metsanurgast, Hindreyst jt. Intrigeerivad on sel ajal valminud karikatuurid Stalinist. Randeli loomingu lõbusama poole kõrval on väljas ka raamatukujundusi ning esmaklassilisi art-decolikke joonistusi 1927. aastast. Kunstniku loodud Laidoneri portree on kättesaadav vaid postkaardina, ka pole Eestis kontrabassivirtuoos Ludvig Juhti portreemaali, näitusel on selle töö etüüdid.

Kunstniku sõjajärgse loomingu paremiku moodustavad sarzhid viiekümnendate aastate lõpust. Neid valmis tal Kunstifondi tellimusel suur seeria ja kujutas ta ikka tuntud kultuuritegelasi. Kunstnik ise soovis küll seda ringi laiendada ka tookordsete "poliitikutega", ju näisid ajuti need sula-aastad lubavat vähemalt sellele mõelda, fantaseerida. Randel kavandas tellimustööna valmiva seeria avaleheks karikatuuri parteijuht Ivan Käbinist. Küllap taipas ta varsti isegi, et sula oli vaid pinnapealne ning Käbini üle ei luba tal avalikult keegi vaoshoitultki nalja heita. Needki omal ajal lauasahtlisse jäänud karikatuurid on nüüd näitusel eksponeeritud.

MART LEPP