Fernando Condest rabas Eesti jäätunud ranna olematu meri – tasane vaikne pind, millel üks täpina mõjuv naine kaugusesse astub. “Ma polnud midagi sellist enne näinud, kartsin ületada seda piiri maa ja mere vahel,” ütleb ta. Käimine vaikival merel tundus talle kummalise kogemusena.

Psühholoogiamagister

Fernando on sündinud Hispaanias Vigos, mis oluliselt erineb päikeserannikust lõunas. See on auto- ja kalatööstuslinn, kus pigem mõjub Atlandi ookean kui kirglik Vahemeri. “Pigem galiitsia, baski, portugali, hispaania keeled ja seotus keldi kultuuriga,” tõdeb Condes. “Mägine ja mereline.”

Psühholoogiamagistri kraadiga Condes tuli Eestisse kolm aastat tagasi vabatahtliku sotsiaaltöötajana. “Aitasin Tartus tänavalapsi ja tegin terve aasta muud sotsiaaltööd, ilmselt ei osanud ma endaga kodumaal midagi peale hakata ning Eesti tundus kauge, erineva ning huvitava paigana,” sõnab mees.

Pärast Tartu-aastat otsustas Condes jääda püsivamalt Eestisse Tallinna. “Tulin tagasi isiklikel põhjustel ja ka sellepärast, et Eesti mind võlus,” sõnab ta. Ta õpetab keelekeskustes hispaania keelt ja on õppinud kolme aastaga päris korralikult ära eesti keele.

“Ma olen rohkem harjunud kirjutama kui pildistama,” sõnab Condes. “Arvan, et ma olen pigem vaatleja. Ilmselt näen ma lähtuvalt oma kultuuritaustast Eestit hoopis teistsugusena kui kohalikud fotograafid. Peegeldan iseenda kogemust, tunnet ja tõlgendust Eestist nende fotode kaudu. Näiteks neid vastuolusid, mida ma Tallinnas elades näen. Kõike seda, mis ei pruugigi esmapilgul ilus olla.”

Fernando näitusel on erinevad pildid: tööstusmaastikud, Lõuna-Eesti lagunevad majad, kuivavad kalad, pilvelõhkujad kesklinna puumajade taustal, roheline Moskvitš, paberipalkide virnad, mustvalged ja värvilised fotod. Ühe näituse jaoks isegi mitme näituse jagu pilte.

“Need fotoseeriad suhestuvad omavahel meelevaldselt,” ütleb ta. “Ma ise olen fotograafina enda jaoks uus nähtus, kajastan oma kogemust Eestist. See on hästi subjektiivne kogemus.”

Foto “Minu endine naaber” on just selline, millisena Fernando Eestit näeb. Puumaja, mis kadus kesklinnast Tatari tänavalt, et anda teed neljakorruselisele moodsale karpmajale. Jääb loota, et autoril õnnestub oma fotod ja tunnetuslikud tekstid ka raamatuna välja anda, sest see, kuidas ta kirjutab, on sama põnev kui see, kuidas ta pildistab.