Film neile, kes heavy metal’ist midagi ei tea
Kõigi nende arvukate ignorantide “valgustamiseks” on 30-aastane antropoloogiamagister Sam Dunn – veendunud hevimees ning õnnelikul kombel ka arvestatav dokumentalist – võtnud ette globaalse palverännaku läbi heavy metal’iga seotud paikade, legendaarsest Hammersmith Odeonist (millest tänaseks on saanud Hammersmith Apollo) kuni Wackeni-nimelise Saksa väikelinna külje all peetava massiivse metallifestivalini välja.
“Metal: A Headbanger’s Journey” on kahtlemata palverännak, ehkki suure osa maailma silmis satanistlikus ning piiblit igal võimalikul moel rüvetavas kujutluses kõlab too sõna ilmse anomaaliana. Ent mida muud heavy metal ongi, kui üks järjekordne religioon koos kõigi oma ikoonide ning sakraalsete kohtade ja rituaalidega.
Sam Dunn sõnastab filmi alguses oma missiooni, püüdes kindlaks teha, miks on tema ning miljonite teiste metallifännide poolt palavalt armastatud muusikat läbi aegade nii valesti ja stereotüüpselt mõistetud, eri ringkondade poolt keelustada üritatud ja kas ehk pole sel enesel selles kõiges lubjastunud vabariiklastega samaväärset süüd (huvitav probleemiasetus traditsiooniliselt padukonservatiivses Eestiski).
Dunn viib vaataja kiirele sõidule läbi metalliajaloo, kus algselt Wagnerist ja mustast bluusist inspireeritud muusika rohkete kohtuasjade ning Norras maatasa põletatud puukirikute kaudu kiiresti halvustava varjundi omandab. Nii kujunebki film selgelt metallist väljaspool seisjatele adresseeritud kaitsekõneks, mis on zˇanri lähemalt tundva inimese jaoks ilmselgelt pinnapealne ning filmi autori enese informeerituse osas aeg-ajalt küsimusi tekitav, ent vaatemänguline ja korralikuks tervikuks monteeritud popdokk kõigele vaatamata.
Intervjueeritavate nimistu on esinduslik: heavy metal’i leiutaja Black Sabbathi kitarrist Tony Iommi, Alice Cooper, Iron Maideni Bruce Dickinson, Slayeri antikristus Tom Araya (kes tunnistab vaataja üllatuseks oma katoliiklust ning peab fraasi “God Hates Us All” lihtsalt “sitta kanti heaks plaadinimeks”, ei millekski sügavamaks) ning metalli absoluutselt kõige cool’im mees Kerry King.
Kogu tõde metal’ist
Samuti Ronnie James Dio (kes räägib põhiliselt sellest, kui egomaniakaalne mees on Kissi basskitarrist Gene Simmons), Rushi erudeeritud frontman Geddy Lee, Motörheadi Lemmy, glam metal’i suurkujud Dee Snider Twisted Sisterist ja Mötley Crüe laulja Vince Neil, segast jama õllelirakatega vaheldumisi suust välja ajavad Mayhemi kollid, kirjanik Chuck Klosterman ja paljud teised.
“Metal: A Headbanger’s Journey” tegeleb pea kõigi ekstreemse muusika tahkudega, nii selle maskuliinsusega (mis, nagu filmi vahest kõige huvitavamas lõigus selgitatakse, saavutab kõrgpunkti feminiinse glam metal’i ja Judas Priesti laulja Rob Halfordi lisatud homoerootika kaudu) kui ka surma ja vägivalda kunstiliste vahenditena kasutava toorusega.
Norra kirikupõletajatest ning sedakaudu black metal’ist tervikuna teeb Dunn narride karja, mis on – vähemalt neid ridu kribiva metallifänni arvates – filmi kõige saatuslikum viga. Sest metall tõusis pühapäevakultuurist (milleks ta 1980-ndate populaarsuse harjal muutunud oli) kõrgemale, loobudes 1990-ndail Põhja-Skandinaaviat äiksena tabanud kirikupõlengutest ning butafoorsest satanistlikust maskeraadist ning asendades selle uusmütoloogilise ekstreemiga.
Sam Dunni kavatsused on kahtlemata kõrgelennulised, ent ühelt poolt autsaiderite kontrakultuurina, teiselt poolt hõimu-traditsioone järgiva eluvormina on metalli pooleteise tunni jooksul “selgeks rääkimine” kaunikesti keeruline ülesanne. Mistõttu on selle vähemasti osaline ebaõnnestumine vabandatav.
