Filmi Arno, Toots, Teele ja teised räägivad oma tõde
Annika Koppeli raamat „Kevade. Suvi. Sügis” sisaldab ridade peal ja vahel informatsiooni, mis aitab lahti seletada „Kevade” filmilegendi fenomeni. Mis tahes raamatu teeb väärtuslikuks algupärasus ja uus materjal, mis on raamatusse kätketud. „Kevade. Suvi. Sügis” on väärtuslik selle poolest, et sinna on kokku korjatud triloogia teinute mälestused ja kommentaarid. Nendega asi ei piirdu, kuid muu materjal raamatus on sedasorti kraam, mis kuhugi eest ära ei sõida, vaid on arhiivides ja raamatukogudes tallel. Raamatu põhilise ja väärtuslikuma materjali kokkukogumine on oma olemuselt ajakirjanduslik, kuid sugugi mitte lihtlabane töö. Jutt tüürib tähtsa poole.
Peamiselt „Kevade” filmis Paunvere koolilapsi kehastanute jutust koorub välja huvitav tõsiasi, kui hoolikalt valiti osatäitjaid. Osatäitjate juuste blondeerimise jutt, mis mitmel puhul esile kerkib, annab tunnistust, kui suurt tähelepanu pöörati tõuküsimusele. Ehk siis Lutsu arhetüüpsete karakterite kaudu tekitati rahvusele enesepeegeldus, mis rahvast ennast tohutult erutas. Sellest räägib pool miljonit „Kevade” kinokülastust. Koppeli teos pole mõeldud teadusraamatuks, vaid ikka pigem laiatarbekaubaks. See aga ei tähenda, et seal ei oleks vastuseid Lutsu filmitriloogia kohta tekkinud olulistele küsimustele. Ent need ei ole mitte niivõrd autori sõnastatud järeldustes kui tegijate jutus, esitatud faktoloogias ja teemade valikus.
See, et järelduste tegemine on jäetud sagedasti lugejale, teeb teose lugejasõbralikuks. Annika Koppeli töö kergitab kaant suurtelt kunsti- ja ühiskonnaküsimustelt, mis on „Kevade” filmi taga peidus. Meie ühiskond kihab ennast semiootikuteks nimetavatest inimestest, kes niisama tuult tallavad. Kas viitsib mõni seletada teaduskeeli lahti linalakkade Teele ja Arno kunstimärgid ja nende menu fenomeni Eesti ühiskonnas eelmise sajandi kuuekümnendate lõpus? Kõne all olevas raamatus on tänuväärne osa sellest tööst juba tehtud.
