Minu lähenemine on, et peame mõtlema õpetamise filosoofiale. Mida tähendab autorifilmi, sõltumatu filmi tegemine. Need ei ole suured produktsioonid, vaid väikese kuni keskmise eelarvega. Suurem osa täispikki filme on vahemikus 500 000 kuni miljon eurot. Selle skaalaga filmi- ja teleprojekte õpetades arvestamegi. Küsime, mida tähendab olla loominguline sellises keskkonnas ja nende vahenditega. Seda nimetatakse ka tee-ise-filosoofiaks (do-it-yourself philosophy). Me kirjutame ja planeerime visuaalse kontseptsiooni, mida saame teostada, mitte ei planeeri filmi, mille tegemiseks oleks vaja kolme miljonit eurot ja sajaliikmelist tiimi.

Kuna Eesti turg on väike, tuleks äkki rõhuda sellele, et ka teemad oleksid globaalsed, mitte ainult Eesti inimest puudutavad?

Autorifilmid on tänapäeval rahvusvahelised, aga nende fookuses võiksid olla tõesti rahvusvahelised probleemid, näiteks küsimused, mis tulenevad globaliseerumisest, põgenikekriisist, puudutavad maailma korruptsiooni või poliitilisi probleeme. Meie mõtlemine peaks olema: milliseid väiksemaid, ent rahvusvahelise kõlapinnaga projekte saame oma võimaluste piires teha? Üks siinse filmikooli eesmärke on tekitada selge strateegia, kuidas muuta Eesti filmitegijad välismaal tuntumaks. Mitte Oscarite mõttes, vaid pigem Euroopa paremaid filmifestivale silmas pidades ja eesmärgiga teha kaasproduktsioone teiste riikidega, näiteks Soomega, aga ka Saksamaa ja Prantsusmaaga. See on sõltumatu filmi tegemise tulevik – kui me ei suuda oma piire ületada, sureme välja.