Folk kui paarikümne soojendajaga Vägilaste kontsert

Kui rokimaailmas teevad bändid festivali, siis folgimaailmas on asi vastupidi.

Juba ei-tea-kui-mitmendat-suve järjest tõmbavad tundmatute nimedega pillidel musitseerivad laiema avalikkuse jaoks veel tundmatumate nimedega kooslused Viljandi linna rahvast triiki täis.

Ja kuigi festivalidel on fataalne omadus ühel hetkel inimesed ära tüüdata, tegi Viljandi Folk möödunud nädalal kuuldavasti oma absoluutse publikurekordi.

Ja need pole ainult igal lõõtsal imetäpset vahet tegevad hardcore-pärimusmuusika fännid, kes isepäise väikelinna rahvaarvu neljal päeval aastas kahekordistavad. ·a‰lõkisabas kuukab rippuvast märsist parmupilli õngitseva kitsehabemega mehe kõrval õlut tuntud poliitik. Mõne meetri kaugusel seisab punase “Pohhui” T-särgiga jõmm ning teismeliste koolitüdrukute hooletut sädistamist kuulab kuumusest tüdinenud näoga kahemeetrine kaitsevärvi pükstes kiilaspea, kelle läheduses festivalile saabunud Elevandiluuranniku moosekandid end ilmselt ülearu hästi ei tunneks. Kõik on kohal. Ja vähemalt laupäeva õhtul räägivad nad vaid ühest. Vägilased. See sõna kordub lausest lausesse, olgu ütlejaks presidendikandidaat või kaheteistaastane jäätisemüüja. Mis kell Vägilased on?

Eelmisel aastal Vägilasi vaatasid?

Viljandi folk on juba ammu midagi suuremat kui rahvamuusikahuviliste iga-aastane kokkutulek. Too esteetika siin on midagi, mis end kõrvulukustava raginaga kohe-kohe kommertsraadiosse ning Selveri muusikariiulile murrab. Või nii ta Viljandis Vägilaste kontserti vaadates ja hiljem ansambli verivärsket plaati “Ema õpetus” kuulates igatahes paistab. Mis õnnestus Nordmanil üheksakümnendate Rootsis, õnnestub hea tahtmise juures Vägilastel siin ja praegu. Juhul, kui kümme tuhat müüdud CD-plaati ning soojendaja positsioon Dagö järgmise aasta tuuril neid muidugi huvitab.

Ei ole piinlik

Vägilased on esimene bänd pärast Collage’i, kelle katsed eesti rahvamuusikat elektriliste instrumentidega segada talumatut piinlikkust ei valmista. Enamgi veel – ansambli kohatine rabedus ning uje kohmakus, millegi siirast fännimisest tingitud endaunustamine annavad Vägilastele need tööriistad, mis on kättesaamatuks jäänud kõigi teiste jaoks, alustades Hõimust ja lõ-petades Ummamuuduga.

Rahvamuusika muutub läbi professionaalse popmuusiku luubi vaadates kiduraks kurioosumiks, Vägilased silmitsevad popmuusikat aga natuke naivistlikegi rahvamuusiku silmadega ning tulemusse on keeruline kõrvuni mitte armuda. Viljandi folk kogu oma mitmetahulisuses ning sümpaatses muusikalises anarhias oli juba sel suvel paarikümne soojendusesinejaga Vägilaste kontsert. Järgmisel muutub selleks ilmselt mis tahes massiüritus, kuhu nad esinema kutsutakse.