“Ei pidanud nii väga riideid otsima, ainult sokid jalga!” naerab Kihnu kooli esimeses klassis õppiv Nijole. Tema klassis on kokku kuus last. Kooli teises klassis õpib aga kaks õpilast, nende seas Janelle, kes hindab just kaartide tegemist sõbrapäeva puhul eriti tänuväärseks tegevuseks. Kaarte joonistas ta kolm. Ja millise hoolega!

Nijole on aga kaarte meisterdanud nii sõpradele kui lemmikõpetajatele. Kuivõrd viimaseid paistab olevat üksjagu (“Kihnu keele õpetaja, muusikaõpetaja, kehalise kasvatuse õpetaja, kunstiõpetaja, klassiõpetaja…” alustab ta loetelu), siis on selge: energiat on siin kulunud üksjagu, aga see-eesti igati sihtotstarbekohaselt.

Sõbranädala sündmused on organiseerinud õpilasesindus. Viimasesse on kaasatud napilt alla poole kooli 39 õpilasest. Noored kinnitavad, et korraldamine neile meeldib. “Siis on midagi teha, pole nagu tavalised koolipäevad!” Alles neljapäeval olid nad aga ametis hoopis sõbrapäevakohvikuga. Kooli köök võeti üle, küpsetati muffineid ja pirukaid ning müüdi neid koolivahetundidel. Ikkagi ettevõtlus! Neljapäev oli ühtlasi Kihnu riiete päev, nii et terve kool oli täis Kihnu körtides tüdrukid ja troides poisse.

Vahemärkusena: õpilasesinduse jõud ei lähe siiski vaid lõbusate ürituste organiseerimisse, vaid nende algatusel on näiteks söögivahetund viis minutit pikem kui varem. “Enne jäid paljud tundi hiljaks,” selgitavad tüdrukud ja vihjavad suuremate poiste samavõrd suurele isule.

Reedeses tunniplaanis on muu hulgas ka käsitöötund. See toimub Kihnu muuseumis (koolist nii kümme sammu astuda), kus õpetaja Eve tüdrukuid kangastelgedel punasetriibulist kördiriiet kuduma õpetab. Sobilikumat ülesannet oleks sõbrapäevaks keeruline välja mõelda: punane tähistab nimelt rõõmu värvi.

Lõuna paiku avatakse sõbrapäeva postkast, kuhu on nädala jooksul kogunenud üksjagu sisu. “Võite nüüd rahulikult oma kaardid välja otsida,” jõuab õpetaja vaevu ütlema hakata, kui möll juba lahti läheb. Kaarte vaatavate laste tähelepanu on korraks võimalik tõmmata vaid üliõpilasesindusel, kes stiilipäevadel kaasa löömise eest suure kommivaagna laiali jagab.

Aga millised soovid Kihnu kooli rahvas sõbrapäeva puhul üksteisele ja mandri poole saadab? “Mina soovin, et kõik kõiki aitaksid!” ütleb Anna-Liidia. Kahele vennale ja vanematele mõeldes soovib ta lisaks, et elu oleks rõõmus ja midagi halba ei juhtuks. “Et kõik oleksid rõõmsad!” ütleb tema kõrval istuv Ann. Nende selja tagant täiendab kooliõde Mia: “Et inimesed ei tülitseks, aitaksid üksteist ja oleksid sõbrad!”

Virna sõbrapäevakaarte saavad koju tassida ka õpetajad. Kahtlustada võib, et Nijole pole kaugeltki ainus, kes oma õpetajaid kõrgelt hindab. Kaarte sirvib muheledes ka kooli direktor Jaan Urvet. Mida tema sõbrapäeva puhul soovib? “Mõistmist ja teistega arvestamist! Nii lihtne see tegelikult ongi. Ei tohiks mõelda, et on minu tõde ja teiste vale tõde.” Õpetaja Evi Tõeväli soovib, et kõik võiksid lihtsalt üksteise vastu sõbralikumad olla. Vähemasti tema klassis näib see igal juhul õnnestuvat.

Tõesti – nii lihtne see tegelikult ongi.