EKM Kadrioru kunstimuuseumis esitletakse mahuka ajalookogumiku "Eesti kunsti ajalugu" neljandat köidet. Foto: Henri-Kristian Kirsip

“Eesti kunsti ajaloo” neljas köide pakub ülevaadet 19. sajandi keskpaiga ja teise poole arhitektuurist ja kunstist. See oli kiirete ja pöördeliste muutuste aeg, mil ühiskonna moderniseerumisega kaasnes kultuuriline murrang.

Sajandi lõpukümnenditel, venestamisajal, olid Eesti pinnal juba täheldatavad eri kultuuriruumid: baltisaksa, eesti ja vene. Erinevate ühiskonnagruppide huvid leidsid väljenduse ka arhitektuuris ja kujutavas kunstis. Ajastu märksõnadeks said kultuuriline ja stiililine mitmuslikkus, poliitilised ja kultuurilised vastasseisud ning põimumised, konservatiivsus ja uuendusmeelsus, minevikunostalgia ja tulevikuillusioonid. Valitsevaks jäi regionaalse iseloomuga saksakeelne ja saksameelne kultuurielu, kuhu sulandusid vähesed põlisrahva esindajad, kellel oli õnnestunud haridust saada.

Kujunes pidevalt kodumaal tegutsev kunstnikkond, kunstnik muutus käsitöölisest loominguliseks isiksuseks ning kunstiõpetus vabanes tsunfti kontrolli alt. Kuid Eestis oli kunstniku sotsiaalne positsioon veel väga ebakindel ning paremaid töötingimusi otsiti mujalt, eelkõige Venemaalt Peterburist ja Saksamaalt, samas oldi mobiilsed ka Baltikumi piires. Nii mõnigi siitmailt pärit kunstnik, olgu siis baltisakslane või eestlane, suutis läbi lüüa rahvusvahelises kunstimaailmas. Pikkamööda kodunesid Eestis sellised uued kunstielu institutsioonid nagu kunstinäitus, kunstipublitsistika ja kunstiajalugu ning kunst hakkas ühiskonna vaimuelus endale senisest tähtsamat kohta nõutama.

Autorid: Tiina Abel, Jüri Hain, Karin Hallas-Murula, Lilian Hansar, Ants Hein, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, Tiina-Mall Kreem, Mai Levin, Tõnis Liibek, Aleksander Pantelejev, Reet Piiri, Juta Saron, Mart Siilivask, Egle Tamm.

Koostaja ja toimetaja: Juta Keevallik
Tegevoimetaja: Eneken Helme
Keeletoimetajad: Ene Hanson, Eha Karlep
Kujundaja: Andres Tali