Kristjan Haljak (1990) õpib Tallinna Ülikoolis doktorantuuris prantsuse kirjandust ning peab õpetajaametit Tallinna Inglise Kolledžis. Ta on avaldanud luulekogud „Palavik“ (2014), „Conceptio Immaculata“ (2017) ja „Uus inimene“ (2017), tõlkinud Charles Baudelaire’i loomingut ning avaldanud kirjutisi kirjandusajakirjades Värske Rõhk, Looming, Vikerkaar ja Tõlkija Hääl. Tema loomingut on nimetatud sügavaks, mänguliseks, vaimukaks, dekadentlikuks.

Stipendiumi suurus on 1000 eurot. See tugineb võrdselt ühelt poolt fondile aluse pannud Marie Underi ja Artur Adsoni pärandil, teiselt poolt lavastuse käigus toimunud oksjonite ja loosi tulul. Oksjoni korraldajad on erakordselt tänulikud Erna Saarele, tänu kellele jõudis enampakkumisele kunstnik Johannes Võerahansu loomingut, aga samuti kõigile teistele, kes oma teoseid oksjoni tarbeks annetasid.

Siuru fond loodi mullu sügisel Estonia talveaias lavastuse „Siuru õhtu 100“ esietendusel. Fondi esimene stipendiaat kuulutati välja lavastuse viimasel etendusel. Ühingu juubeliaasta puhul loodud lavastus kandis mõtet heita pilk tollasele ajastule ja õhustikule. Lavastuses tegid kaasa Ester Kuntu, Laura Kalle, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Karl Laumets, Jürgen Gansen, Tõnn Lamp ja Kaspar Velberg. Klaveril saatis Jaak Jürisson, kunstnikud olid Anu Konze, Anna-Liisa Pärt ja Martin Mikson.

Eesti Kirjanike Liit tänas viimasel etendusel ka lavastuse idee autorit, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhatajat Elle-Mari Taliveed ning idee ellu viijat, Tallinna Linnateatri muusikaala juhatajat ja EMTA Kõrgema Lavakunstikooli laulupedagoogi Riina Rooset. Samuti on Eesti Kirjanike Liit südamest tänulik lavastuse trupile, EV100 programmile ning kultuurkapitalile, kelle abiga lavastus vaatajateni jõudis.

Sada aastat tagasi loodud kirjandusrühmituse Siuru tuumiku moodustasid Marie Under, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Friedebert Tuglas, Johannes Semper ja August Gailit. Siuru pälvis laiema tähelepanu 1917. aasta kevadel korraldatud tuluõhtuga Estonias. Siurulased aitasid muuta kirjandust nähtavamaks ning näitasid, kui palju hea kirjandus ühiskonnale anda saab.