Fotorealism – see on imelihtne
Kui 1980. aasta noortenäituse puhul leiutas Sirje Helme mõiste „slaidimaal”, oli poleemikat palju. Juba viis aastat varem kehitas vanem maalijatepõlvkond õlgu: nojah, nad ei oskagi maalida otse natuurist, ainult foto või slaidi järgi.
Muidugi on foto või slaid mingi motiivi maalimiseks hea abivahend. Fotokunsti leiutamisest alates on kunstnikud kasutanud fotot oma natuurivaatlemise tulemuste korrigeerimiseks. Selles pole midagi häbiväärset.
Foto- ehk ka hüperrealistidele on see aga eesmärk omaette. Nimelt ei taheta võimalikult täpselt jäljendada mitte niivõrd silmaga nähtavat reaalsust, kuivõrd kopeerida seda, kuidas näeb reaalsust objektiiv. Relvastamata ja relvastatud silma vahel on olulisi erinevusi. Esiteks on kaamera monokulaarne ja see pilt erineb oluliselt inimese binokulaarsest ehk kahesilmanägemisest. Kui te näiteks teete foto oma elutoast, tundub see perspektiivis sügavam kui silmaga vaadates. Või kui pildistate objektiivi ette sirutatud kätt, näib see tohutu pikk. Reaalsustaju muudab juba seegi, kas sul on prillid ees või mitte.
Fotograafia pakub palju võimalusi ka tehniliselt. Foto suudab tabada mööduvat hetke, mis molberti taga istuval maalijal kuidagi ei õnnestu. Cézanne piinas oma modelle tundide kaupa tardunud asendit nõudes. Impressionistid õppisid tekkinud fotograafiast üht-teist. Näiteks sedagi, et motiivi kadreering võib olla juhuslik. Nii sattusid maalidele poolikud figuurid.
Rohkem päris kui päris
Fotorealistiks võib hakata igaüks. Võib võtta ette foto, jagada lõuendi ruutudeks ja kanda kujutise lõuendile. Veel lihtsam on projitseerida slaid lõuendile – vedada täpsed kontuurid ja täita need värviga. Ma ei tea, milliseid nippe Sally stuudio juhendaja Anniki Kari oma õpilastele on soovitanud.
Värvifoto tulek pani ka maalikunstnikud uue valiku ette. Värvifotol on kõik mitte ainult nagu päris, vaid hüperreaalne: värvid on erksamad kui palja silmaga vaadates. Ka Sally näitusel näeme hüperrealistlikke fragmente loodusest. Neid lillekesi ja liblikaid on kunstis sageli kasutatud kitši tootmiseks, kuid fotorealismis omandavad nad teise mõõtme. Kuigi neid ilupildikesi ostetakse ja pannakse kodus seinale, on nad näitusel midagi muud.
Sally stuudio näituse pealkiri on „Nagu päris”. Hüperrealism on rohkem päris kui päris ise. Noorem põlvkond elabki rohkem virtuaalses maailmas. Näiteks lehma on nad näinud piltidel, filmis ja arvutis, ja need ongi nende jaoks päris lehmad. Sattudes kusagil maal lehma nägema võivad nad arvata, et see on mingi imitatsioon. Kogu nooremas kunstis võib täheldada juba ei tea mitmendat hüperrealismi lainet.
Rõõmustav on, et Viru keskus on leidnud ruumi kunstile. Juba mõnda aega on räägitud, et kunstimuuseumid on muutunud kaubanduslikuks ja kaubamajad omakorda kunstilisemaks. Sally stuudio tõendab omakorda, et täiskasvanute elukestev kunstiõpe toimib, kuigi enamasti lasevad seda endale õpetada ainult naised.
„Nagu päris”
Viru keskuse 3. korruse galeriis 12. veebruarini
