Frankfurdi raamatumess pakkus uudistooteid ja äratundmisrõõmu
Messi lähedust oli tunda juba lennukis, kus pihku pisteti ajaleht Frankfurter Allgemeine, mille hiiglesuures formaadis kirjanduslisa oli paksem kui Eestis üks ajaleht koos kõigi lisadega kokku. Ja muidugi hõiskas selle esikaanelugu noorest Julia Franckist, kes pälvis neil päevil oma teosega “Die Mittagsfrau” Saksamaa raamatuauhinna.
“Võta kaasa mugavad jalanõud. Ja ära püüa kohe kõike läbi käia. Sa ei jõua iial,” kõlasid tuttavate järgmised nõuanded, mis olid kahtlemata omal kohal. Esimese päeva lõunaks olid jalad rakkus ning silme ees virvendasid ja keerlesid kirevad kaaned. Inglise, saksa, hiina, jaapani, kreeka, leedu, tšehhi keeles…
Aga ometi ei anna inimesele asu teadmine, et järgmise nurga taga on uued raamatud, järgmises nurgas tehakse intervjuud järgmise kirjanikuga. Näiteks peeti Arte telekanali nurgakeses diskussiooni teemal “Kooliõpilane kirjanduskriitikuna” ning messikeskuse põhilises intervjuunurgas käisid Siniselt Sohvalt läbi Umberto Eco, Saul Friedländer, Joschka Fischer…
Paraku on messikeskus niivõrd suur, et esimest korda kohal olles on raske minutilise täpsusega kuhugi jõuda. Enamasti leiad end ikka kohast, kus oled juba olnud. Kuigi tõele au andes, suunaviidad on seal igati adekvaatsed ja abistavad ning juhatavad sama selgelt nii messi peakülalise Kataloonia imekauni fotonäituseni kui ka koomiksihalli.
Muide, minusugune, kirjastusmaailmas mitte kõige sügavamal sees olev inimene sai messil uhkusega tunda, et Eesti peab nüüdisajaga igati sammu. Paljudes kohtades oli suur äratundmisrõõm: ka see raamat on juba eesti keeles ilmunud!
Uudis polegi enam uudis
Siinkohal on tähelepanuväärne näiteks see, et uudistoodetena jäid minu fantaasiamaailmasõbralikku silma (filmi) raamatud “Stardust” ja “Der goldene Kompass”, samuti fikseerisin, et Paulo Coelhol on saksa ja inglise keeles olemas veel üks nõiateemalise pealkirjaga raamat, mida minu teada eesti keeles pole.
Piisas mul ainult kodumaale tagasi jõuda, kui sain kutse “Tähetolmu” (“Stardust”) filmi esilinastusele. Teel kinno nägin raamatupoe aknal uut teost – Paulo Coelho “Portobello nõid” – ning kinos reklaamiti detsembris meilegi jõudvat filmi “Kuldne kompass”. Niipalju siis messiuudistest.
Aga raamatumess ei piirdugi vaid raamatutega. Nutikad kirjastajad ja nende koostööpartnerid olid välja tulnud ka kõikvõimaliku muu nänniga. Mänguasjadest muusikani ja pastakatest patjadeni. Viimaste seas oli näiteks selline leiutis, mille saab takjapaelaga raamatu selja külge kinnitada ning selle abil hõlpsasti lugeda ka selili või külili olles.
Messi esmakülastajale võib tulla üllatuseks nii see, et tavainimesed pääsevad messile alles laupäeval ja pühapäeval (enne seda on kogu keskus asjaosaliste ja -tundjate päralt), kui ka see, et raamatuid saab messilt osta alles pühapäeval ning siiski alles keskpäevast. Vanade kalade sõnul olevat see reegel kehtestatud mõni aasta tagasi, kui mess kippus liigseks laadaplatsiks muutuma. Eks eri kirjastajatega on vahest võimalik eri kokkuleppeid sõlmida, aga sedagi mitte alati. Nii kinnitasid kõik arvukalt esindatud jaapanlased, et nemad messil oma raamatuid ei müü. Nad viivad raamatud siit Barcelonasse ja järgmisel aastal toovad siia tagasi. Nojah, ju siis on sõit pikk. Aga kas tõesti ilmub neil aasta jooksul nii vähe raamatuid, et järgmisel aastal tutvustatakse ikka neidsamu? Raske uskuda…
Veel üks näide sellest, et raamatumess pole ainult raamatute mess, oli eraldi hall, mis oli pühendatud filmile ja televisioonile. Jõuab ju tänapäeval suur osa raamatutest ka filmilinale, ja nii mitutki näidet sai kohapeal oma silmaga kaeda. Filme näidati umbes 200-kohalises kinosaalis, kuhu mina sattusin täpselt selleks ajaks, kui algas film Jane Austeni elust (“Geliebte Jane”) Anne Hathawayga peaosas. See oli igati põnev linateos, mida kinnitas tõik, et kui filmi alguses oli saal pooltühi, siis lõpuks oli kogu vaba põrandapind ühtlaselt kaetud istuva ja ekraani silmitseva rahvaga.
Ah jaa, tagasiteel lennukis mõtlesin sellele, mida teen järgmisel aastal teisiti. Ah et kas lähen siis järgmisel aastal jälle? Tegelikult seda küsimust mul ei tekkinudki. Nii palju, kui see minust oleneb – kindlasti. Kas või selleks, et kohtuda jälle teiste Eesti kirjastajatega. Siis ei ole see ilmselt küll enam elamus, vaid elustiil.
Kirjastajate vananaistesuvi
•• Kui mulluselt Frankfurdi messilt jäi meelde hulk meesteraamatuid ja kevadiselt Londoni messilt Venemaa temaatikat käsitlevad teosed, siis selleaastane Frankfurdi mess jäi kuidagi hõredaks. Tüdrukuteraamatud? Näha on, et neid on üritatud teha, aga millegipärast on need sisult väga “viiekümnendad”. No andke andeks – mind kui tüdrukut huvitab iga kell rohkem lõkke tegemine, kala püüdmine ja puu otsa maja ehitamine kui teejoomiseks laua katmine.
•• Kui kirjastustööstuse toodangu koha pealt midagi erilist silma ei hakanud, siis kirjastustööstuse olemuse poole pealt küll. Kui viimane dekaad on läinud globaliseerumise tähe all ehk suured kirjastused on kokku ostnud juba peaaegu kõik väiksemad kirjastused, mis midagi väärt, siis allesjäänud väheste sõltumatute kirjastuste vastupanu hakkab praegu järjest nähtavamaks saama. On ka autoreid, kes meelega valivad ennast välja andma väikese ja iseseisva kirjastuse. Seda on teinud nii Potteri-proua Rowling kui ka “Pii elu” autor Yann Martel.
•• Seda, et mahult väike on vaimult suur, on tõestanud Šoti kirjastus Canongate. Sellel messil tulid nad välja 2002. aastal Bookeri preemia võitnud “Pii elu” illustreeritud variandiga ning nende müüdisari rikastab lugejate meeli üle terve ilma.
•• Lootust teistele väikestele on kahtlemata andnud ka asjaolu, et üks Euroopa rikkamaid naisi, Rootsi antropoloog ja inimõiguste eest võitleja Sigrid Rausing ostis 2005. aastal Suurbritannias mõjuka kirjandusajakirja Granta ja selle kirjastuse. See kõik annab väikekirjastustele usku ja jõudu enda eest seista.
•• Eestis on see kõik alles ees. Meil on konkurents tihe ja õiguste peale tuleb aina sagedamini korraldada oksjone. Kirjastajate plaanid on rangelt salastatud.
•• Aga see on küll huvitav, kui palju joogaraamatuid pärast seda messi Eesti valgust näeb.
Kätlin Kaldmaa
Kommentaar
Kadi-Riin Haasma
kirjastuse Kunst tegevtoimetaja
Umberto Eco rääkis messil oma uuest raamatust. Tema esinemine hilines viis minutit, sest täpselt samal ajal tehti Stockholmis teatavaks Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Nii et mina sain Doris Lessingi valimisest teada justkui Umberto Eco käest. Muljet avaldav kombinatsioon, tuleb tunnistada.
Kommentaar
Silva Tomingas
Tea kirjastuse juhatuse esimees
Meil läheb väga hästi. Tegime mitme raamatu kirjastusõiguse osas kokkuleppeid soomlaste, lätlaste ja leedulastega. Muuseas, me olime ainsad, kelle raamatuid öösel varastati: “E nagu Eesti” ja “T nagu Tallinn” olid hommikuks kadunud. Ju siis on nii head raamatud.
Fakte
••Esindatud enam kui 110 riiki
••Ligi 7500 osalejat/messiboksi
••Kümmekond messihalli
••Ligi 290 000 külastajat ja 11 000 ajakirjanikku
••Üle 380 000 raamatu
••172 000 ruutmeetrit messipinda
••Tänavune peakülaline oli katalaani kultuur
