Populaarne kirjandusvõistlus

Aga vene kirjandusel on ka tõesti, millega okupeerida. Frankfurdis näidati kõike, seinast seina – 1960-ndate undergroundi, staadionipoeete, tipptasemel krimi- ja ulmekirjandust, õrnu naisluuletajaid, neonats Limonovit ja noori andeid. Samuti karme ennasttäis liidreid nagu kirjanik Viktor Jerofejev, kes lihtsalt räägib seda, mis pähe tuleb, ja on veendunud iga oma mõtte kullaproovis.

Kõige rohkem hämmastab vene kirjanduse puhul kaks asja. Ühelt poolt määratu kasvulava. Näiteks noorte sõltumatu kirjandusauhinna “Debüüt” koordinaatori, kirjaniku Olga Slavnikova väitel saabub nende võistlusele 40 000–50 000 käsikirja. See tähendab, et iga päev potsatab postkasti vähemalt 30 kilo kirjandust ning arvutisse umbes 1000 e-kirja. Selleks, et kogu seda massi läbi sõeluda, töötab lisaks Ļüriile 40 noort eksperti.

Teisalt tasub vene kirjanduse puhul tähele panna huvitavat tendentsi, mida Viktor Jerofejev on nimetanud naiste ajastu alguseks vene kirjanduses. Ent tõesti: kunagi pole vene kauniskirjanduses olnud nii tugevaid ja põnevalt kirjutavaid naiskirjanikke. Süvakirjanduse juhtfiguurideks on Tatjana Tolstaja (kirjanik Aleksei Tolstoi lapselaps), Ljudmilla Ulitskaja, Ljudmila Petru‰evskaja, Marina Vi‰nevskaja, Irina Muravjova, Svetlana Kekova, Dina Rubina, Tatjana Bek; levikirjanduses ruulivad krimimemmed Aleksandra Marinina, Darja Dontsova, Polina Da‰kova, Tatjana Poljakova. Kahjuks pole eesti lugejal vene kirjanduse selle poolega, Marinina ja Dontsova välja arvatud, tõlgete kaudu võimalik tutvuda. Aga ehk aja jooksul midagi tõlgitakse.

Coelho kirjutab seksist

Teine, kes Frankfurdi messi okupeeris, oli brasiilia kirjanik Paulo Coelho. Inimsüdamete alkeemikuks tituleeritud autor andis intervjuusid, puistates justkui varrukast tähendamissõnu stiilis “Life is a risky business” või “All you need is love” (viimasel puhul küll delikaatselt Lennonile vihjates).

Ja ta oli nii naljakalt siiras oma kohmetuses, kui jutt läks ta viimasele romaanile “11 minutit” ja selle teemale – seksile! Sest selles romaanis on peategelane prostituut Maria. “Raamatu läbiv motiiv on, et seks on hinge keel,” ütles Coelho raamatu esitlusel antud intervjuus.

Huvitav oli jälgida ka Coelho Guinnessi rekordi püstitamist. Pikale lauale olid seatud tema “Alkeemiku” tõlked rohkem kui 50 keeles. Inimesed võisid neid raamatuid osta, ja kirjanik, kes oli parajalt närvis, signeeris need järjekorras.

Muide, “Alkeemiku” eestikeelne tõlge oli esimeste raamatute hulgas, selle ostis mustanahaline mees. Küsimusele, mida ta signeeritud raamatuga edasi teeb, vastas ostja, et tal on Eestis palju sõpru ja need raamatud lähevad kingituseks. Kokku signeeris Coelho tol päeval sadu raamatuid 51 keeles.

Nende kahe pooluse – vene kirjanduse mitmepalgelisuse ja brasiilia menukirjaniku aktiivse hõivamispoliitika vahele mahub terve kirjanduse maailm. Ja sellesse maailma ei kuulu ainult kirjanikud, vaid ka tõlkijad, kirjastajad, kirjandusagendid, kujundajad, illustraatorid.

Ja muidugi ka lugejad. Jah, nemad ka.