Filmi kohal hõljub kerge, ent tume sajupilv – mure meie looduse pärast.

Jaan Tootseni dokumentaalfilm „Fred Jüssi. Olemise ilu” on teos, millele on raske hinnangut anda. Tegemist pole niivõrd klassikalise filmiga, vaid rännakuga inimeseks olemisest ning sidemest ja selle puudumisest loodusega. Kuna Fredi jutud äratavad igas vaatajas isiklikud mälestused, tundmused ja seosed ümbritsevaga, on filmi mõju igale vaatajale sügavalt individuaalne. Filmi võib kirjeldada kui teejuhti, kuidas õppida tunnetama loodust ja selle kaudu iseennast. Fredil on erakordne oskus mitte ainult lahti mõtestada inimese ja looduse sidet, vaid ka panna kuulaja vaatama iseendasse ja küsima endalt veel läbi tunnetamata küsimusi.

Avalehele
40 Kommentaari
Loe veel: