25 aastat läks selleks, et Mahavok uuesti laineharjale tõuseks – praegune noor põlvkond taasavastas nende muusika ning viimased aastad on läinud uues rambivalguses kontserte andes. Muu hulgas osales bänd koos Marten Kuningaga 2010 Eesti Laulu konkursil ja „Mägede hääl” on tuleval aastal ka noorte laulupeo repertuaaris.

Äsja tuli Mahavokil välja pea täielikult instrumentaallugudest koosnev omamoodi kogumikplaat „Galaktikad”. „Praegu käisin linna peal tiiru ära ja inimene tuli vastu ja andis käppa, öeldes, et hea plaat on,” on Vaikmaa õnnelik. „Ka täiesti võõrad inimesed tulevad seda ütlema.”

Särtsu täis stuudio

Järgmine aasta tuleb aga kindlasti üks segane ja raske aasta, tunneb Vaikmaa juba praegu. „Valimiste ja kõige muuga seoses tuleb järgmisel aastal eelkõige lihtsalt rahu säilitada ja heatahtlikkust üles näidata,” paneb ta südamele. „Meid on nii vähe järele jäänud, et ei ole mingit mõtet pidevalt üksteist materdada. Tuleb otsida koostöövõimalusi, vähem üksteist tampida ja rohkem püüda mõista asjade tagamaid. Peaasi, et me ise ei mängi maha kõike seda, mida me aastatega saavutanud oleme.”

Heini Vaikmaa kümmekonna klahvpilli mustvalge reaga stuudio on mõnikord (kui palju pulte ja pille ja arvuteid korraga sisse on lülitatud) nii elektrit täis, et toas käivad väikesed välgusähvakud ja järgneb kerge kärsakas, nagu kuskil oleks miski lühisesse läinud. „Galaktikate”-nimelist plaati on ette valmistatud pea kümme aastat. Eri aegadest pärit instrumentaalpalad lindistati uuesti – mõnedest polnud üldse salvestusi, teiste helikvaliteet ei olnud kiita. Nii on see album omamoodi ajastu kroonika.

Näiteks „Ever So Blue” on umbes kümme aastat vana lugu, mis on loodud, mõeldes sellele, mida inimestel ühel septembriööl Estonia pardal läbi tuli elada. 2004. aastast pärit „Tsunami” on saanud tõuke Kagu-Aasiat tabanud loodus­katastroofist.

Aga näiteks sellel aastal valminud pala „Kultuurimuul” sai alguse kultuuripealinna kampaania jaoks loodud jupikesest, milles Vaikmaa laulu potentsiaali nägi. „Aga sinna on pressitud Led Zeppelini moodi jõhker saund ja käigud ning siis kõiksugu rahvapillid,” naerab Vaikmaa, kes kutsus parmupille, sarvepille ja vilepille mängima Triinu Tauli. „See laul sündis paugupealt, see on ka väga lihtne ja etnolik. Kultuuri on sinna ühte loosse ikka väga palju sisse surutud, vahepeal on isegi vanalinna tänavatele sobivat vanamuusikat kuulda.”

„Planet Z” on samuti uus lugu, mis on tehtud, mõeldes Jazzkaarelgi käinud Joe Zawinulile. „Joe Zawinul oli siuke mees, kellel tihti oli laulus minimaalne teema, ainult paar nooti, ja kuidas ta neid paari nooti siis laval sündi või vocoder’iga väänas!” avaldab Vaikmaa austust.

„Paljud minuealised muusikud ei ole läinud uute vooludega nii palju kaasa kui mina, just tehnikaliselt,” püüab Vaikmaa leida joont, mis ta muusikas ikka aastatega samaks on jäänud – see on uudsusepüüdlus. „Mul on siin mõned uued lood ju lausa trummi ja bassi sugemetega.” Vaikmaad, kes nooruses kuulas Duran Durani ja teisi futubände, on alati paelunud uued stiilid ja tehnoloogiline protsess – kuidas midagi tehakse, mis on saundi allikad.

Tagasi vana sündi juurde

„Mägede hääle” aegadel sõltus palju lihtsalt sellest, millised süntesaatorid või muud pillid kätte sattusid. „Ei olnud ju saada paljusid asju, aga inspiratsioon tuleb ikka konkreetselt sellest saundist, helist tekib kohe mingi idee, mismoodi seda kasutada,” seletab Vaikmaa. „Tänapäeval ongi see jama, et jube raske on valida, kui kõike saada on.”

Uuendustega kaasa minnes on Vaikmaa jõudnud siiski otsuseni, et püüab tulevikus rohkem vanu analoogsüntesaatoreid kasutada, sest nende heli on soojem. Asi ei olegi niivõrd vanakooli-igatsuses (kuigi paar aastat tagasi kuulati tema sünnipäeval ainult vinüüle), kuivõrd jällegi valikuvõimaluses. „Vanal asjal on omad võlud,” tunnistab ta. „Nüüd pannakse vahel uuele asjale plaadikärinatki juurde, kuigi see on selline pseudovärk.”

Küll aga igatseb Vaikmaa seda aega, kui plaadi saamine oli sündmus. Tänapäeva uue muusika kiires voolus ei panda sellist asja tähelegi – kui plaat kohe tähelepanu ei köida, võetakse uus. Eriti vastumeelsed on kolme arvutiekraani taga istuvale Vaikmaale aga MP3-helifailid, mis heli koledasti kokku pakivad ja inimesed muusikasse süvenemisest kõrvale juhivad. „Galaktikatesse” on tema sõnul vaja just süveneda ja kindlasti mitte MP3-sid kuulates.

Vinüüli puhul on selle puhastamine, nõela peale tõstmine ja kuulamine ka tänapäeval veel sündmuseks jäänud. Kusjuures Mahavoki 80-ndate vinüülalbumi sai Vaikmaa endale alles hiljuti – algse omakoopia olid lapsed juba ammu ribadeks kuulanud.

Uus plaat

Mahavok

•• 2010. aasta instrumentaalne kogumikalbum „Galaktikad”

•• 19 lugu

••  Heini Vaikmaa – kitarrid, klahv­pillid, elektroonika, programmeerimine

Raul Arras – bass

Roland Puussepp – löökriistad

Sven Himma – löökriistad

Kalev Aas – klahvpillid

Kare Kauks – vokaal

Karl Madis – saksofon

Rodrigo Fomins – laul

Triinu Taul – parmupill, torupill, vilepill, sarvepill

Anet Vaikmaa – taustavokaal