Glamuuri seest veidike inimlikkust otsides
Kinos on meeldiv käia. Saab polstrisügavusse lösakile visata ja tükiks ajaks mõtlemise välja lülitada. Kuid mitte iga seanss ei päädi nirvaanaseisundiga. Tüütud uitmõtted kipuvad pähe ja toolivahe tundub liiga kitsas. Kui asi pole sisse kaanitud vedelikes, on tegemist lihtsalt ebahuvitava filmiga.Küsimus on pigem etteaimatavalt konstrueeritud loos kui vales sihtgrupis.
Cannes’is, Venezias või Berlinalel linastuv film saab kohe külge kvaliteedimärgi. Disaineriülikonnaga ei saa varjata oma sisutühjust. Nii ei suuda särasse ja glamuuri mässimine keskpärast lugu paremaks teha. Kõrvalprogrammidest on loogiline filme valida isiklikku maitset järgides või riskides. Võistlusprogramm see-eest peaks pakkuma järjepidevalt unustamatuid esteetilisi elamusi.
