Kui järgmise aasta kevadtalvel hakatakse arutama meesrolli eest antavat Oscarit, siis üks mees nominentide nimistus on Michael Douglas, kes mängib kinolinal teist korda rahaliigutajat Gordon Gekkot. 1987. aastal sai Douglas Gordon Gekko rolli eest juba Oscari, kuid seekordne, uus osatäitmine pole eelmisest kehvem. Siin on nüansse, pooltoone isegi rohkem. Ja samamoodi on kõvasti küünilist sõnumit, mis sellise rolli juurde käib. Võimas töö.

Elav klassik Oliver Stone on lavastajana üldse kokku pannud ülivõimsa ansambli, kus tähtsamates rollides on hakkama saadud silmapaistvate näitlejasaavutustega. Näiteks Eli Wallachi vana pangahai kõrvalroll kutsub esile vaimustust oma julge ja ühtlasi peene värvikusega, kus on peidus rahamaailma trumpamise teema. Kaasakiskuvalt hea on ka filmi noor armastajapaar, keda etendavad Shia LaBeouf ja naiselikult võluv Carey Mulligan.

Raha ei maga

Mäda finantsmaailma teema paistab kirglikult erutavat Oliver Stone’i, kes on muide börsimaakleri poeg ja tunneb seda maailma isikliku kogemuse järgi. Vasakpoolselt mõtlev mees on rahamängude näitamisel halastamatu. Filmil on väga hea kunstniku- ja operaatoritöö, mis töötab kaasa lavastaja mõttele. Uut „Wall Streeti” saab vaadelda kui nüüdisaegset kostüümidraamat. Siin on peidus omamoodi paradoks: rahamaailma mädasust paljastava filmi alla on pandud suur rahasumma, kuulu järgi 70 miljonit dollarit.

Samal ajal pole film oma sõnumilt lapselik, kajastatakse hilisajaloo kulgu, kus Wall Street ei kukkunud kokku, vaid võttis pildi ikkagi ette. Tulid uued mehed, uued summad. Ühesõnaga, raha ei maga. Küll aga paistab Stone uskuvat, et maailm vajab vastuvoolu ujuvaid idealiste nagu Winnie Gekko. Inimesi, kes muudavad asjade seisu.