Vello Vinna (70) karjäär on olnud veidi ebaharilik. Lõpetanud tollases Kingissepas 1. keskkooli, asus ta Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima, kuid siis õppis aastatel 1963–1968 ERKI-s klaas-ehistööd. Temast sai aga hoopis graafik. Oli aeg, mil paljud noored tudengid vaimustusid popkunstist ja hüperrealismist. Galerist Juta Kivimäe näeb praeguselgi näitusel kunstniku meenutusi kunagisest popkunsti vaimsusest. Graafikuna arendas ta aga välja isikupärase stiili nii ofordi- kui ka kuivnõeltehnikas. Peen joonekäsitlus on ehk pärit tema klaasikunsti õpingutest, kuid ta valdab ka plakatlikumaid kujundeid, mida tõendab nüüdne näituski. „Plakatlikkus” on veidi halvustav hinnang, seda eriti Vinna puhul. Kujund võib olla plakatlikult lööv, kuid mitte näpuga näitav.

Rahvusvaheline kunstnik

Vello Vinna on seostatud sürrealismiga. Sugugi juhuslikult ei kutsutud teda 1989. aastal rühmitusse Para, juhuslikult ei illustreerinud ta Ilmar Laabani kogu „Oma luulet ja võõrast” (1990). Muide, ta on teinud ka maale („Mälestus I–III”, 1994). Vello Vinna sürrealism, kui nii võib nimetada, pole spontaanne, vaid ütleksin, et ta on oma fantaasiad teostanud isegi pedantse täpsusega. Tema peaaju kaks poolkera töötavad sünkroonis. Ka kõnealusel näitusel valitseb kujundite sümmeetria. Või on „mitmeti mitmikute” teema hoopis viide skisofreeniale?

Nii või teisiti on Vello Vinn viinud Eesti graafika ka rahvusvahelisele areenile. Ta on noppinud mitmeid preemiaid ja tänavu esines Atverpeni kaasaegse kunsti keskuses näitusel „Kuldkalakese ootamatu surm”.

„Mitmeti mitmikud”

Vello Vinna isikunäitus

Vabaduse galeriis 21. oktoobrini