Üks asi on üle maailma miljoneid plaate müüa ning ringreisidel lõputuid fännide horde end Jumalana tervitada lasta. Fanaatikud on aga paraku lühiajaline ja priskete riskidega seotud kapital. Nad maksavad küll popstaaride arved, toidavad nende pilvelõhkuja kõrguseid egosid ja on valmis alati andestama, kuid fännid tulevad ja lähevad. Nende meelsus on kontrollimatu ja heitlik. Sestap on pikemaajalist ärikava ja mis veelgi olulisem, ajalooraamatuisse pääsemise sõjaplaani pidamist vaid “tavalise inimese” lojaalsusele küllaltki problemaatiline ehitada.

ERINEVAD PREEMIAPIDUSTUSED. Siin tulevad appi auhinnagalad, -tseremooniad ja muidu õhtud. Neid on tohutult ning kuldseid, hõbedasi ja pronksist mehikesi, grammafone, kettaid, antenne, gloobuseid ja tont teab mida jagatakse üle ilma peaaegu arutult.

Kaalult ja glamuuri sisalduselt on neil vahvatel preemiapidustustel muidugi palju erinevusi.

Ühed on demonstratiivselt isepäised ja põrandaalused, sõltumatuse illusiooni loomiseks peetakse neid kohati suisa ülepingutatult vabas õhkkonnas ja f-sõnad kuuluvad kohustuslike atribuutide hulka sama loomulikult kui aplaus. Teised ei oska saabuvate külaliste sõrmi katvate kalliskivide rohkust enam tähelegi panna. Kes mida oluliseks peab.

TAGAB MÜÜGIEDU. Suurimat tähelepanu pälvivad igal aastal kaks taolist kogunemist. Need on ameeriklaste Grammy auhindade jagamine ja inglaste Brit Awards. Ühtviisi lõbusad ja olulised sündmused mõlemad. Suuresti iseenda pepu peale patsutamine küll, kuid mis sellest. Kui muusikatööstus endale keelt kõrva tahab ajada, siis kes saab seda talle keelata?

Pealegi on tüütust ja väheveenvast artistliku vabaduse lalinast neil tseremooniatel aegapidi eemalduma hakatud. Ju on aru saadud, et suurte sõnadega ei õnnestu enam kedagi petta.

Muusiku ja plaadifirma suhe on sama, mis tehase direktori ja konveieri ääres üheksast viieni hingeldava töölise oma. Kuigi Grammy statuut märgib ühemõtteliselt kunstiküpsust kui ainsat auhinna andmise kriteeriumi, lähevad medalid reeglina sinna, kus neid juba niigi ohtralt ripub.

Heitkem pilk tänavustele kandidaatidele: Sheryl Crow, Madonna, U2, Paul Simon, Faith Hill, Toni Braxton, Don Henley, B.B. King jne jne.

Mitte et loetletud inimesed keskpärast muusikat teeksid, kuid ainult Radioheadi või Eminemi auhinnakandidaadiks kuulutamine vaevalt pilti mitmekihilisemaks muuta suudab. Jänkid võisid rock’n’rolli küll avastada, kuid sellesse tähelepanuväärsesse päeva näivad nad olevat vähemalt Grammy nominatsioone vaadates ka toppama jäänud.

Brit Awards käitub mõnevõrra julgemalt ja “vähem väärikalt”.

Auhinnale kandideerivad sel aastal teiste hulgas Badly Drawn Boy, David Gray, Fatboy Slim, Moloko, Coldplay, PJ Harvey ja Artful Dodger.

Kui näiteks Becki “Midnite Vultures” album aasta parima plaadi Grammy peaks võitma, ei muuda see seal leiduvat muusikat mõistagi paremaks või halvemaks. Kuid olulise täienduse mehe CV-sse lisab küll. Ja senise kogemuse põhjal saab plaadi müügiedugi uue hoo. There’s no business like showbusiness.