Günter Grassi barokne romaan
Barokne on ainemassi küllastatus ja teatav üledimensioneeritus, barokne on mehest igimina auahne ponnistus oma peasünnitisi luues, mis kompensatsioonina ometi ei saa ilsebilli lihtlabase loomuliku raseduse vastu, mille kestel mees fantaseerides heietab ning aina ümber kehastudes ajalootrepist alla jookseb.
Usun, et käivitav mõte oli Grassil siiski kirjutada “jutustav kokaraamat”, kus muu hulgas sees ka lugu kartuli võidust hirsi üle, meesprintsiipi kehastav kammelja kuju või siis kreutzwaldlikult vägeva vähi ja täitmatu naise motiiv lisandus küllap hiljem ikkagi nelja tuhandet aastat koos hoidva formaalse vahendina ja intriigi kudumise kangaspoolina. Ja kui juba naised ajaloos nii suurejooneliseks esitluseks valitud, ei siis köögist-kulbistki mööda pääse. Ja selle valdkonna priiskav meelelisus oma podisemise, mulisemise, särisemise, vahutamisega, lõhnade ja maitsetega, see gargantualikult kobrutav kõhuorjuse panegüürika või näljahädade naturalism annavad raamatule tema uhkavalt harjumuspäratu, veel kord: barokse näo.
See on huumus, kust tärkab suure ja väikese ajaloo fantaasiapillerkaar. Kahju, et eesti keel ei paku viiele-kuuele värvikale saksa sõnale muud vastet kui “rupskid”. Kulinaaria literariseerimiseks läbi terve ajaloo on lisaks isiklikule kirele ja kurgulaele – tuttavad teavad Grassi hõrgu kokana! – tarvis ka kirjanduslikku keelt, mis ülesandega toime tuleks.
Ja keelt on Grassil võtta ja anda täie käega, oma tööriista oskab ta halja ja vaheda hoida. Eesti tõlkes jäid adekvaatse vasteta Montau Dorothea vagad riimvärsid, mille Grass väidab ent tõlkinuvat pühaku pihiisa talletatud ladina keelest kesk-alamsaksa keelde. 14. sajandi eesti keelt polnud paraku kusagilt võtta, tuli leppida sisu tõlkimisega kirjakeelde.
Üks esimesi saksa retsensente lõpetas oma soojalt lugeda soovitava arvustuse 1977. aastal sõnadega: Butt mit euch! Nii minagi.
