Mõni näitlejapreemia peaks Gyllenhaalile nüüd kindlustatud olema. <p>Foto: kaader filmist
„Vasakukäeline” räägib loo poksijast, kes kaotab traagilise õnnetuse tõttu armastuse ja maise vara ning peab kildudeks purunenud elu jälle kokku korjama ja joonele saama. Kui te pole just eile sündinud ja ei lähe elus esimest korda kinno, on teil selliseid lugusid nähtud juba parasjagu. Võtame näiteks „Rocky”, millega seda on võrreldud. Samalaadne on ka „Maadleja”, „Võitleja” ja kas või vana hea „Karatekutt”, mis meenus eriti „Vasakukäelise” finaalis. Sellegipoolest väärib film vaatamist ja on nii hästi kokku monteeritud, et poksistseenid võtavad toolil nihelema. Pealegi ületab Jake Gyllenhaal ennast selles filmis poksija Billy Hope’i rollis. Seni on Gyllenhaal teinud pigem kidura maniaki või visa vibaliku rolle, alates „Donnie Darkost” (2001) kuni selle aasta jaanuaris meie kinodesse jõudnud „Öö kutseni”. Ta on olnud pigem näitleja, kes kannab mentaalset jõudu, poleks osanud oodata, et ta võtab kätte ja ka füüsilise jõu üles pumpab. Metamorfoos on igal juhul võimas, võrdleksin seda moondumist Charlize Theroni rolliga filmis „Koletis” (2003). Sellega võrreldavat mutatsiooni ei ole ma näitlejate puhul siiamaani veel näinud, kuni nüüd Billy Hope’i rollini. Ja see väärib omaette aplausi.
« Avalehele 13 Kommentaari