Haamer ajaloo lävel

Jõulu eeli sai Viinistu Kunstimuuseum kunstnik Ants Viidalepa ja kunstimetseen Jaan Manitski ettevõtmisel maha publikatsiooniga, milles maksti lõivu mere taha pagenud kunstiajaloole.

##Ilmus monograafia Eesti-Rootsi kunstnikust Erik Haamerist – ohtralt illustreeritud toekas raamat Eesti ühe säravama maalija elukäigust.

Olgu kohe välja öeldud, et ajaloolasena pole raamatu autor Ants Viidalepp suurem asi. Kuid suure sisseelamisvõimega jutustajana ja kirjanikuna on ta lihtsalt hiilgav. Eeldades, et ajaloolase asi polegi niivõrd sipelgana fakte ritta laduda, kuivõrd lugeja moraalne, poliitiline ja kultuuriline harimine, võib üllitise lugeda õnnestunuks. Sest Viidalepp veab meisterliku lugudevestjana huvilise kaasa endisaegsetesse oludesse, kus ta noore mehena ka ise osalt kätt- ja peadpidi sees oli, ning paneb lugeja peas liikuma elavaid kujutluspilte 20. sajandi alguskümnendite Kuressaarest, Pallase kunstikoolist, skautlusest, metsavendlusest, Tallinna pommitamisest, paadipõgenikest, immigrandist kunstniku elust skääride maal ja Haameri paarist pidulikust naasmisest sotsialistliku Eesti kunstiellu. Ja muidugi randlaste maalilisest elust kõikjal Skandinaavias: Saaremaal, Ruhnus, Kihnus, Rootsi ja Põhja-Norra kalurikülades.

Haameri õpilasena on autoril olnud mõjuvaid põhjusi mentori tööde esteetikat uurida, kuid ta pole teinud sellest raamatu suurimat numbrit. Pigem uurib ta teoste mõju iseendale, kolleegidele, ning vägagi huvitavad teda Haamerit suunanud ajalikud impulsid, eluloolised seigad ja maailmavaatelised ajendid. Ühine sotsiaalne kontekst, argised asjatamised ja põlvkonnakaaslaste mälestused Haameri kunstnikuks kasvamise rajalt huvitavad teda ning muidugi need põgusad kohtumised õpetaja endaga.

Kohati ei saa isegi aru, kes kõneleb, kas Viidalepp või Haamer, nii elavalt on kirjutaja sisse elanud möödanikku. Selle raamatu read võiksid pärineda kõigilt, kes oma silmaga tunnistasid 20. sajandi keskpaiku Läänemere kaldail mässanud kultuuripoliitilisi murdlaineid. Viidalepp on kokku kirjutanud pisikese kirjandusliku memoriaali kogu põlvkonnale, kelle elu raius keskelt pooleks 1940. aasta. Et see kukkus välja esmajoones kirjandussündmusena, tõendab, et meretaguse kunstiajaloo hõlmavam üleskirjutamine on alles ees.