“Hamletid” ja hirm suletud ruumi ees

Ma põen klaustrofoobiat. Päris tõsiselt. Kino- või teatrisaalis pean ma saama istuda kõige äärmisel kohal, aju magnetuuringuteks konstrueeritud torusse on mind võimalik toppida vaid surmaähvardusel ning lifti kinnijäämise mõttest on hullem vaid lifti kinnijäämine ise.

Klaustrofoobia on tüütu haigus ja ainus viis sellega toime tulla on tema ülemvõimu tunnistada. Ent nagu lõppev nädal kujukalt õpetas, vilgutab nirvaana ka kõige pimedama tunneli lõpus oma päästvaid lähitulesid.

Sõber Juhan esietendas teisipäeval “Hamleteid”. Kuivõrd ma tahan olla kindel, et viimne kui isiklik tuttav ja sugulane nende 500 väljavalitu hulka mahuks, kes Von Krahli uhiuut tükki vaatama pääsevad (saal on väike ja etendusi ainult loetud korrad), jätan ma Ulfsaki, Pepeljajevi ja Janseni pinnastmurdva happelaksu mõõdutundetult kosmilistesse kõrgustesse haipimata. Kuigi põhjusi seda teha oleks üsna mitu. Ma tahan rääkida hoopis klaustrofoobiast, Cotardi sündroomist (vaimuhaigus, mis seisneb inimese kindlas veendumuses, et ta on surnud) ja miljonist muust patoloogiast, mis haiguse põdejal kunstis midagi sellist haista võimaldab, mis tervel suure tõenäosusega kogemata jääb.

Palju tänu, Juhan

Juhan laseb pealtvaatajail pisikesse Von Krahli proovisaali koguneda ning suleb seejärel võtmetega välisukse – ainsa pääsu tema poolt kohe-kohe loodavast interaktiivsest painajast tagasi vanalinna munakiviteede ja purjus turistide pärismaailma. Kuid veel enne, kui jõuan mõttes röögatada, et oi raisk, õhk saab kohe otsa, saab minu heitlusest umbsesse ruumi suletusest sündinud paanikaga Juhani sürrealistlik mõõgavõitlus tema enda varjudega. Ja vastupidi. Ja kuidagi kolmandat pidi vist ka.

Tõepoolest. Kas mu süda United 96 nimelisse lendavasse kirstu sulgunud reisijate närveõgivat terrori käes lämbumist jälgides sama vaikustlõhestavalt oleks puperdanud, kui kinopileti müüja mulle äärekoha pääsme oleks ulatanud? Kas Ameerika drone metal’i kroonimata kuninga Sunn0))) muusika kehtestaks end minu üle avaral Tallinna lauluväljakul sama võimsalt, nagu ta teeb seda kitsukese magamistoa nurgas läbi kõrvaklappide? Klaustrofoobia (nagu tõenäoliselt ka teised kõrvalekalded) peidab endas teed kunsti füüsilise tajumise ääremaile, kui pateetiliselt väljenduda. Palju tänu, Juhan, et mulle raja otsa kätte näitasid.