Von Krahli etenduses “Hamletid” toimub tõeline multimeedia pidu. Juba lavastuse alguses antav vihje juhatab teema sisse. Hamletile ilmuv Isa vaim ilmub Juhan Ulfsakile väga konkreetselt ja filmilikult: see kujutab ta isa Nõukogude Liidu filmigigandi Mosfilm teenistuses mängimas Thijl Ulenspiegelit.
Ka edasi tuleb Juhan Ulfsaki konfliktne mäng masinatega. Ofelia on siin suhteliselt tore ja mehaaniliselt lihtne – teda kehastab õmblusmasin Singer. Edasi läheb juba keeruliseks, mängud heli ja piltidega võtavad uusi ja omal kombel ähvardavaid vorme. Sinna vahele mahub meeleheitlikku tantsu, kui nii võib nimetada hoogsat visklemist.
Klaarivad arveid oma varjuga
Tuleb möönda, et ettevõetud raamides on esitus meisterlik. Juhan Ulfsak on näitlejana tähelepanelik, füüsiliselt jõuline ja väljenduses mitmekülgne. Videod on tehtud hoolikalt ja läbimõeldult. Mäng kloonitud Juhan Ulfsakitega on leidlik ja lavastuse teemat võimsalt arendav. Kulminatsioonina mõjub koht, kus videokloonidega võitlev päris Ulfsak avastab, et vehib ilmaasjata puust mõõgaga, vaenlased on salakavalalt kadunud. Siin on olemas tragikoomiline äratundmine.
Mida lavastus väidab? Kõige pinnal torkab sealt silma sõnum, et moodsas elus toimivad ägedad tehnilised võimalused toovad endaga kaasa moonutatud pildi tegelikkusest. Ja kõige selle keskel elav inimene küsib endiselt enda käest: olla või mitte olla?
Need sõnumid on kahtlemata tähtsad kolmele loojale: Ulfsakile, Saša Pepeljajevile ja Taavet Jansenile. Need võivad olla kunstnike endi jaoks valusad teemad. Ent tundub, et Williami kirjutatud Hamleti-lugu võimust on suurem. Õieti seda Hamleti-lugu Von Krahlis polegi, on vaid kolme looja arveteklaarimine oma varjuga.
