Von Krahli lavastuse „Life Is Very Hard” plakati negativistlik sõnum tõmbab tähelepanu. Plakati autor on Margus Tamm. <p>Foto: Jana Solom

IKEA skandinaavialikult lakooniline mööbel on pigem heas mõttes iseloomutu, küll aga on ikoonilise tähenduse saanud selle mööbli kokkupanemine. Nimelt peab tarbija mööbli detailidest ise kokku panema, IKEA annab kaasa ainult juhendi ja kruvikeeraja. Tarbija elu see lihtsamaks ei tee. Ometi on IKEA maailma populaarseim mööbliturustaja. Järelikult ei tee IKEA kõige paremini disainitud mööbliesemeid, vaid toodab kõige paremini disainitud probleeme. Hoolikalt balansseeritud mööblipuslesid, mille kokku panemine on täpselt nii keeruline, et peale mööblieseme saab kasutaja ka isikliku saavutuskogemuse. Õnnestunud disainiks peetakse midagi, mis teeb elu lihtsamaks. Kas see aga ongi nii lihtne?

Praeguses ettevõtluskultuuris, eriti loomemajanduses on kinnistunud narratiivne retoorika: kõik tootjad on loo jutustajad, igal tootel on oma lugu. Selline sõnakasutus võib olla ülekasutatud (vt Stefan Sagmeister „You Are Not a Storyteller”), kuid sel on oma põhjus. Nimelt sobib loo jutustamine kirjeldama tänapäeva tarbimiskultuuri, kus disaini eesmärgiks on pigem tarbijale elamuse pakkumine kui probleemilahendamine. Hea lugu pakub elamust. Hea lugu on huvitav. Lihtne probleemilahendus ei ole huvitav. „Kangelane tappis lohe, kuna ta oli lohest tugevam,” ei ole huvitav lugu. Disain, „mis teeb oma töö ära”, on okei, aga mitte enamat.

« Avalehele 0 Kommentaari