Võiks arvata, et seitsmendas keskaegse Tallinna krimiromaanis astub Hargla õrnale jääle, kirjeldades teemasid, millest ajaloolased on enamasti vaikinud. Ent ta teeb seda endale omaselt ehk enesekindlalt ja jää ei hakka isegi praksuma.
Esmalt koondub vastse raamatu tegevus Toompeale, mille kohta on Hargla sõnutsi ajaloolist materjali äärmiselt keeruline leida. Oli ju vana Tallinn jagatud kaheks eraldi linnaks, mida eraldas Usaldamatuse müüriks kutsutud kivisein: Toompeaks, Liivi Ordu ning aadlike ja vaimulike kantsiks, ning all-linnaks, kus kehtis Lübecki õigus ning kus elasid kaupmehed ja käsitöölised. Teadmatus aadlirahva elust ei takista Harglat seda kirjeldamast ja samas ehitab ta ka kirjanduslikult vägeva Toompea ülikumaja sellisena, nagu võinuks see välja näha.
