Harry Kõrvits rollist ja rokist
— Kui tihti sa tänapäeval trumme mängid?
— Vähe. Põhitöö võtab kogu mu energia. Ma pole enam 20-aastane, et öö läbi ringi rokkida ja hommikul tööle minna. Vanasti küll, nüüd tahaks asja rahulikult võtta. Ma olen 45 aastat peksnud neid trumme oma lõbuks. Ka on see olnud normaalse sissetulekuga töö. Samas on mul eluaeg olnud kaks töökohta ja reklaamide produtseerimine – tagataskus alati trummimäng.
— Kuidas „Kormoranid” sinuni jõudsid, mis sind Masina rolli juures köitis?
— Rain Tolk helistas ja rääkis, et neil on selline film tulemas, kas ma ei viitsi teha. Mõtlesin, et mis ta nii väga mängida on, kogemused olemas. Masin pole küll minu tüüp, aga lõppkokkuvõttes on seal rohkem mind kui režissööri rollilahendust. Õnneks on see kõrvalroll ja ma ei tähtsustaks seda üle. Suurepärased osatäitmised teevad Guido Kangur, Roman Baskin, Enn Klooren ja teised näitlejad. Eks vanadel rokkaritel olegi comeback’iga nii, et kuigi oled pilli nurka visanud, siis kusagil sisemuses söed hõõguvad ja lihased hakkavad rütmis tõmblema, kui kuskil rokki kuuled. Mõtled küll: aitab! Aga teatud hetkel lööb ikka välja, tahad lavale tagasi. Mõnus tunne, massi ees vaadata lavalt alla. Selle nimel rahmeldatakse edasi. Mõnikord lõppeb see infarktiga. Näiteks Roy Orbison. Füüsis ja närv ei pea vastu. Ja kui oled ikka väga rooste läinud, kas siis on üldse mõtetki proovida? Kõik ei suju alati nii, nagu peab. Võisid ju olla kunagi kuulus – nüüd on hea, kui vanaemad mäletavad. Päris naljakas, kui noor ilus tüdruk tuleb autogrammi küsima ja ütleb, et see on tema vanaemale, käskinud tervisi saata.
— On seda juhtunud?
— Minuga mitte. Mult võetakse õnneks üldse vähe autogramme. Ma kuulun ju vanasse RokenRollistide parteisse, keegi õnneks ei mäletagi mind. Vanasti, Optimistide ja Rock Hoteli või Apelsini ajal tuli patakate viisi kirju. Meil olid oma autogrammidega pildid tehtud, võlgu ei jäänud. Mõnikord loopisime kohe alguses pataka lavalt alla rahva sekka. Tänapäeval käivad need asjad vist teisiti – saada SMS.
— SMS autogrammiga!
— Jah! Heh-heh! Aga Masina asjus mõtlesin, et kes siis veel, kui mitte mina – olen eluaeg trummi mänginud, lisaks 16 aastat teatris töötanud – kaks asja kokku viia. Kes siin Eestis veel on näitlev trummar või trummar-näitleja? Näitlejana on mul elus vedanud. 1974. aastal tegi Mikk Mikiver Tammsaare Indrekust filmi. Ja seal oli tollane näitlejate tippseltskond Pansost vendade Eskolateni. Ma olin täielik nolk, 18. Vaatasin neid suu ammuli: Järvet, Aren, Mandri, Kiisk, Kraam, Üksküla, vanapaks Tammur, Klenskaja (palju õnne sünnipäevaks, kahjuks ei saanud tulla) jpt. Ja lõpuks Mikiver ise. Terve plejaad. Nüüd, „Kormoranides” on teine, uus põlvkond, kõik on teistmoodi, nii näitlejatöö kui ka filmivõtted ise. Hoopis teine tubakas. „Pühas Tõnus” oli mul umbrikka Direktori roll. Miks mulle kukuvad direktorite rollid? Ma ei tunne seda rikaste maailma, primitiivsemad kujud sobivad mulle paremini. Ah, eks need rikkad ole ka parasjagu primitiivsed, ujuvad oma rahas.
— Kui suurele osale „Kormoranide” stsenaariumist sa muusikuna alla kirjutaksid, et nii ongi, nii käibki?
— Oh jumal! Põhimõtteliselt kõigele. Kõike on juhtunud! Sündmused ju elust enesest. Kui bändi tehakse, siis mis ühendab? Muusikaline maitse. Aga muusika teeb hulluks, saab sinu üle võimust. Tuleb aastatepikkune kuulsus ja edevus. Muusika võtab isegi suurel mehel munad märjaks, ma mõtlen silmamunasid. Ja äkki ei kulge asjad enam nii ladusalt kui alguses. Kõik muutub. Taust. Inimesed. Suhted. Eri väärtushinnangud ei mahu enam ühte bändi. Minnakse laiali, tehakse oma projektid. Nii on. Kahjuks.
— Huumorisoon?
— Jah. See peab olema, isegi väga tõsise töö juures. Asja tuleb võtta vihaselt, tõsiselt, aga alati huumoriga. Tulevad vaidlemised, pikalt saatmised, minnakse isiklikuks, räägitakse selja taga. Suhteid klaaritakse kuulujuttude põhjal, mille keegi on linna peal liikuma pannud. Ühel on muusikaline haridus, teisel pole. Kui kärakas juurde tuleb, siis konfliktid võimenduvad. Ja ühel päeval öeldakse: „Auf Wiedersehen, ära rohkem tule!” That’s rock’n’roll! See kõik on ka filmis olemas. Tavaliselt on bassimehed vaiksed. Aga anna viina – lähevad lolliks. Vlassov sai lonksu, ja vaadake, mis filmis teeb. Trummarid on enamjaolt elavad tüübid ja kitarri mängivad need, kelle päralt peab lava olema. Solist ka – nemad loovad vaatajale laval bändist esmamulje. „Kormoranides” areneb laulja ja kitarristi konflikt. Ja seegi on täiesti eluline, et bänd laguneb kümneks tükiks. Palun väga – mitu Boney M-i siin oli? Igale eestlasele oma booni ämm!
— Filmis jääb see veidi ebaselgeks, aga mis ajal Kormoranid algupäraselt koos mängisid?
— Vaat ongi! Mis ajastu bänd me olime? Minu ja Jüri Vlassovi jaoks oli bändi tegemine 1960-ndatel, teised pole bändimehed. Arutasime Maimiku ja Tolgiga, et mis kümnend me oleme. 1960 või 1970? Erinevus on väga suur. Siis leppisime kokku, et 1970-ndate algus. Ja mis bänd me olime? Hevi? Rokk? Humpa-humpa? Mulle tegelikult meeldivad need kaks lugu, mida filmis mängime. Tänu Tursale ja Šeripovile. Noored mehed, aga said asjale kohe pihta. Mind ei peta, tundsin kohe mõjutused ära. Aga muss ise – täiesti tasemel! See, kuidas me seal mängime, on iseasi.
— Ise mängite?
— Vaata filmi.
— Ma ei tea, kas Roman Baskin oskab tegelikult ka kitarri mängida. Jüri Vlassov teab küll bassi, sina oled vana trummar.
— Aga Roman oskab hästi näidelda ja hästi dirigeerida. Oled näinud, kuidas ta seisab sümfi ees ja dirigeerib? Aga kui oskad hästi näidelda…
— Siis?
— Ha-haa! Film on üks suur pettus. „Püha Tõnus” oli surnud koer. Loomakaitsjad tõusid tagajalgadele. See on sama küsimus: kas Roman Baskin oskab kitarri mängida või mitte? Kui ta jätab usutava mulje, siis on väga hästi tehtud roll. Romanil olid head õpetajad, Clapton ja Santana Youtube’ist. Guido oleks võinud ka ammu kuskil bluusbändis laulda.
— Laulab Urmas Vare Kolumbus Krisist.
— Vahet pole. Jah. Kui isegi mina läksin haneks, siis on Guids ikka kõva laulja.
— Kes su lemmiktrummarid on?
— Väga lihtne vastus: minu lemmiktrummar on Ringo Starr The Beatlesist. Tema eeskujul ma hakkasin mängima, teda ma jäljendasin, tema oli minu iidol. Siis tulid Charlie Watts Rollingitest, Keith Moon Whost, Ginger Baker Creamist, Mitch Mitchell Jimi Hendrix Experience’ist, siis Mark Dolfen Vanilla Fudge’ist. Viimaseid minu põlvkonna trummareid oli Bonham Zeppelinist. See on koolkond, kelle kohta nii mõnigi Eesti pillimees ütleb: krt, küll kolistavad, jälle puuriit kukkus. Ma olen iseõppija, keegi pole õpetanud. 1960-ndatel kahjuks ei õpetatud. Oleksin läinud kooli õppima, aga kõik ütlesid, et seal õpid ksülofoni. Aga mul, poisikesel, oli trummi vaja! Muide – filmis on stseen, kus ma mängin pritsumaja orkestris. Müstiline kokkusattumus. Viieteistkümneselt mängisin klassivenna kutsel juhtumisi just seal. Orkestriproovis kutsuti mind äkki „tuhhavoi” ette marssi juhatama. Aga ma ei tundnud nooti. Õnneks olin dirigeerimist korduvalt kõrvalt näinud, ei tekkinud probleemi. Orkester mängib, mina hoogsalt juhatan, partituur nina ees lahti. Mina ikka juhatan. Peadirigent naeratab kiitvalt, mina lasen edasi. Äkki peadirigent Helmut Orussaar sosistab mulle kõrva: „Kõrvits, kas te lehte ei keeragi?” Mina reipalt kätega vehkides vastu: ei, mul on see peas! Tühja oli, esimest korda kuulsin. Seisin pillimeeste ees – tead, nagu Mr Bean jõuluseerias päästearmee ees!
— Kahe basstrummiga oled mänginud?
— Olen. Nii kui Ginger Baker seda tegema hakkas. Eks ta rohkem efekti pärast oli, aga kohe tuli ära teha. Kõik linna trummarid – Graps, Vaht, Kõlar – käisid kiibitsemas. — Millal sa esimest korda tõsiselt heade trummidega mängida said?
— Ida-Saksamaal. Kümnendas klassis mängisin ansamblis Elektra. Meid saadeti sinna mingile riikidevahelisele sotssõpruspeole. Harjutasime Moskvas Lužinki staadionil, kuidas karjuda täiest kõrist sakslastele tervituseks „družba” – „Freundschaft” või oli see „rahu”. Oot, kuidas see ongi?
— Hitler kaputt.
— Ha-ha, umbes jah! Kusjuures Saksamaal käisime staadionil, tõrvikud käes. Tõrvikud-trummid-flöödid. Lipud lehvivad. Mass, sirged rivid. Kurat, nii nagu Hitleri ajal, ainult haakristide asemel olid punased viisnurgad, äärepealt oleks käe tõstnud. Hotellis kuulasin Berliini raadiost biitleid. Hotellitöötajad panid karjuma. Saksa keeli sõimama. Mina vastu: „Nicht verstehe, ich habe Socialismus, SSSR.” Ja mina mõtlesin, kurask, et lähen välismaale! Hullem kui siis Eestis. Theo Schumanni bänd esines seal ühel peol. Ja meid paluti ka mängida. Alustasime The Shadowsi looga. Sakslased seletama, et seda lugu ei tohi mängida. Ma ei tea, kas me saime kokku kolmegi lugu mängida. Aga seal olid lääne trummid, ja siis sain vahest ikka aru küll. Läks ikka kümneid aastaid, enne kui sain endale korralikud trummid.
— Mis trumme eelistad praegu?
— Mul on neid väga palju käest läbi käinud. Praegu on Yamaha. Mõtlesin, et muretsen endale koju sellise Ringo vana Ludvigi. Eks näis. Meil on Rock Hotelis transamehed. Nad panevad kõik paika. Mina tulen, istun ja mängin. Istun maha ja mängin. Kui nad on trummid valesti pannud, mängin ma ikka ära. Põlvili või püsti, vahet pole.
— Kui tihti sa Rock Hoteliga mängimas käid?
— Viimasel aastal seoses tööga vähe. Aga muidu on meil algusest peale olnud kõik nädalavahetused kinni. Kui Ivo ei saa, siis on vaba. Minuga enam ei arvestata, olen tihti kinni.
— Asendustrummari Annely Kadakaga saate kontserdid jagatud?
— Jah, just helistasin talle. Taheti, et ma mängiks „Kormoranide” esilinastuse järelpeol. Ma tahan ka pidu panna! Mängin esimese poole ära, teise teeb Annely. Ta on väga hea leid, noor tüdruk. Paneb vanamehed laval elama. Tunnen, et kergelt tuleb selline rokipeeru maitse külge, kui nii vana olla.
— Kes on sinu jaoks rokipeer?
— Ma olen öelnud, et parem olla vana rokipeer kui jääda laval nooreks ühekordseks puuksuks. Rokkaril on oht muutuda teatud eluperioodil koomiliseks. Kui jääd eilseks päevaks, siis see ühel hetkel enam ei sobi. Rahvas pöördub ära. Kas jääda endale truuks või proovida midagi muud? Areneda või jääda selleks, kes olid? Kahju on – nimesid nimetamata – vaadata ja nentida, et eilne päev! Igas mõttes. Võiks ju vähe areneda. Rokkarile on see väga valus, kui keegi mängima ei kutsu. Kes jõi ennast surnuks, kellel seiskus mootor. Tuleb lihtsalt vastu pidada, küll kutsuma hakatakse. Ma olin 16 aastat teatris, tulin sealt ära, keegi ei kutsunud enam, ja jumal tänatud – puhkus. Äkki avastad endale midagi täiesti uut. Vaatad, et peale teatri elatakse ka mujal. Nüüd mind kutsutakse, on kaks filmirolli pluss telesari. Tasapisi avastatakse. Kõik omal ajal. Minu põlvkond on varsti haruldus, noori näitlejaid on rohkem.
— Ja noori bändimehi ka.
— Just nimelt. On olnud õnn, et olen näinud mitme põlvkonna lustimist, armumisi, intriige, isegi suitsiidikatseid publikus. 1960-ndatel olid saalid täis, me ei saanud Mustpeade majja mängima minna, sest Pikk tänav oli Pühavaimu kiriku juurest kuni Mustpeadeni rahvast tulvil, nagu toimuks mingi rongkäik. Alati oli pinge õhus, et kohe läheb andmiseks. Valitsev muusika raadios ja teles oli minu jaoks ilge nn riigipopp, inimesed, kes töötasid filharmoonias ja said selle eest kuupalka. Käisid kuskil kultuurimajas esinemas, kümme memme istus saalis. Meie põlvkonna bändid, keda telerisse ei lastud, tõid saalid puupüsti täis. Rahvas janunes biidi järele. Ja mul on kahju, et seda materjali on nii vähe säilinud. Peaaegu null. Ainult Virmalised lindistasid kodus enda tarbeks. Väga tänuväärt, et Vello Salumets 1960-ndate rokiajaloo kirjutas. Kui seda poleks, ei oleks varsti midagi ja kõik noored mõtleksid, et nii oligi – Elmar Kruus lõi trummi, suhkruhäälne Kalmer lõõritas laulu. Ei! Noortel oli oma vihane kitarrimuss, oma biit!
— Kas Henry Kõrvitsaga on juttu olnud mõnest külalisesinemisest Toe Tagi trummarina?
— Kuule, ma ei pea Toe Tagis külalisena trumme mängima. Kui tahan, kutsun poja külla. Mul on komplekt kodus üleval. Kõrvitsate suguvõsa kokkutulekutel on nii palju pillimehi, et muusikat saab seinast seina. Kõik vennad mängivad. Vendade pojad-tütred mängivad. Oma poisid ka. Meil muusikast puudu ei jää. Meie kokkusaamised on toredad. Huumor ja muusika ühendavad meid, inimestena oleme ikka päris erinevad, igaühel omad head ja vead.
— Teid on seal rokkaritest ja räpparitest kohe päris tõsiste heliloojateni välja.
— Nii on. Mina kasvasin koos muusikaga, taat oli päris karm käsi kasvatamisel – pidigi olema, meid oli ju neli poissi. Piits ja präänik. Ta oli metsikult biitmuusika vastu. Aga ükspäev tuleb koju, kaasas paks raamat „The Beatles”, suurte värviliste piltidega, et vaadake, poisid. Tegime neist kohe fotokoopiad ja hakkasime koolis müüma. 30 kopikat tükk. Kui õppimine läks sandiks, viskas isa pildid pliidi alla. Me protesteerisime. Aga tuld ta otsa ei pannud! Koukisime pildid salaja välja. Ta püüdis küll suunata meie muusikamaitset, aga rong nõukogulike massilauludega põrutas meie juurest küll puusse. Vend Tõnis kuulas džässi ja mängis kitarri. Toomas viis meid Elviseni, ise hakkas hiljem Dylanit ja Donovani kuulama. Mina ja Tiit alustasime Elvisega, läksime biitlite juurde. Džäss oli kogu aeg kõrval. Meil oli allüürnik Olavi Kasemaa, kes oli täielik fanaatik, harjutas hommikust õhtuni viiulit. Tänu temale on kõik etüüdid peas! Ti-di-tü-ti-di-du! Kodus käisid meil nädalalõpul peod. Kogu kultuuri koorekiht käis läbi: näitlejad, muusikud, sportlased. Sellised pralled! Ja isa mängis klaverit: tram-tra-tramm ja tu-di-du-bi ja siis sujuvalt väikese bugi-vugi vahele. Nagu filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?”. Inimestel maskid langesid. Esmaspäeva hommikul pandi vist jälle maskid ette. Tavaliselt viidi mind vennaga selleks ajaks Kadriorgu vanaema-vanaisa juurde. Muusika jääb kummitama, kleebib ennast külge. Hakkad tegema enda jaoks valikuid, kuulama laiapõhjalisemat muusikat. Lapsed kasvasid mul musta muusika taustal, rock’n’roll’i ja soome mussi taustal. Loomulikult oli ka kõike muud. Üks mu lemmikuid oli James Brown. Andsin tema vinüülile kõvasti valu. Kui mulle mingi lugu meeldis, võisin lõpmatuseni kuulata. Nagu ütleb soomlane: pora ajaa hermon. Nakatav. Kahjuks ei saanud must õppinud muusikut. Võib-olla lastelastest saab.
— Praegu teed reklaame. Kuidas sellele alale sattusid?
— Selle pärast tulin ma teatrist ära. Kutsuti Eesti Videosse reklaame tegema. Kahjuks pole neid alles. Ja see lõppes ka kiirelt ära, sest Eesti Videost sai EVTV. Seis reklaamiturul oli küllaltki nutune. Valitseva „Reklaamiklubi” reklaamid olid meie silmis juba siis mõttetud – à la kutsume tantsutüdrukud, näitame tissi, lakume jäätist ja tõmbame lampide vahel tantsu. Millegipärast olid kõik reklaamid mahamängimisel pool tooni kõrgemad ja tempo kiirem. Meie toodang oli hoopis reklaamilikum, kuigi kui praegu neid vaataks, tõmbleks piinlikkuse krampides. Aga varasem „Reklaamiklubi” sai raha riigilt, reklaamida polnud ju midagi. „Ansambel Rolling Stones tervitab kutsekooli!” Absurdi tipp. Praegu räägitakse, et oli tase. Ei olnud! Me ju nägime, milliseid reklaame näitas Soome televisioon. See on lihtsalt aja märk.
— Reklaamiagentuur on lehetoimetuse kõrval üks kahest kõige stressirohkemast töökohast.
— Reklaamivärk on nagu tippsport: sa viskad oma tulemuse ära ja järgmisel nädalal on uus võistlus ning pead viskama sama kaugele või veel kaugemale. Sa ei saa jääda loorberitele puhkama, sest konkurents ja ärapanemine on kõva. Tüütu ja stressi tekitav. Ideed korduvad. Ma tulin Divisionist kuue aasta järel ära. Pidur peal. Kui reklaami välja mõeldakse, toimub ajurünnak. Kõik käivad ideed välja. Pakutakse teema. Mõtlen: ei see ei kõlba, juba kuskil kasutatud. Ja näen, kuidas nooremad kolleegid vaimustuvad. Nendel ju hoopis teine taust. See on põlvkondade vahe, teine mentaliteet. Minu jaoks pole geniaalne, nooremate jaoks on. Samas vaatad telekast mõnda reklaami ja mõtled, et appi, milline vaimuvaesus ja et kuidas on suudetud see idee üldse maha müüa. Reklaamide järgi peaks ammu valitsema maapealne paradiis, aga meie siin vireleme. Ei pakkunud mulle enam huvi. Üksikuid sutse teen edasi. Olen oma firmas oma aja peremees. Kui juba tunned, et oled nagu tühjaks pigistatud sidrun, tee vahelduseks midagi muud. Näen, kes agentuurides töötavad – algul on „teree!”, kaks kuud hiljem „tre”. Istuvad kümme tundi arvuti taga, mingu hingaku vahepeal värsket õhku! Mina pean õhku saama, muidu lämbun. Aga muidu on reklaamitegemine kuratlikult huvitav ja raske töö.
— Nüüd produtseerid väljamõtlemise asemel?
— Jah. Raadio- ja telereklaame. Aasta lõpp oli metsik. Kõik tahtsid vist krooni ajal veel asjad ära teha. Polnud jõule ega aastavahetust. Enam ei julge ära ka minna, pausi võtta. Kohe kukil: Kõrvits, kus sa oled – tarvis tööd teha! Reede õhtul pool viis: kuule, mul on esmaspäevaks teleklippi vaja! Ja soovib veel naeratades head nädalalõppu ka.
— Eesti muusika. Jälgid-kuulad? Mis meeldib?
— Võin öelda küll. Paljude artistidega on nii, et… Meeldib Smilers, need soomlastega plaadid, siis Ultima Thule. Naistest Gerli Padar. Helin-Mai Arder jpt. On palju artiste, kelle puhul vaatad, et sellest saaks asja, missugune häälematerjal. Aga kui sa ümbritsed ennast valede nõustajatega ja endal mõistust pole, ei saa ka lavakarjääri. Metsikult meeldis Lenny Kravitz, kui ta lendas peale looga „Are You Gonna Go My Way”. Vaatasin, et uus Jimi Hendrix! Kidrakäik! Naistrummar! Missugune power! Mida aeg edasi, seda vähem. Hakkas mängima mingit teiste repsi. See, mida kõik ootasid, jäi tulemata. Ja meil on ka nii, et kuigi kõik eeldused on olemas, on tulemus „ahah-nojah”. No mida sa mees...? Vahtu on, tolku pole. Eestlasega on see häda, et ta püüab alati esimene olla. Nädala aja pärast ta pole enam esimene. Siis tuleb lätlane ja lükkab ta sealt minema. Eestlane ei viitsi enda kallal eriti tööd teha, tekib rahulolu. Sent on taskus, TV-st nägu tuttav, rahvas viskab näppu. Kõik. See kõik kehtis ka minu kohta. Meie olime omal ajal omas kohas eelmistega võrreldes täiesti erinev põlvkond. Vallutasime suure müraga klubid. Kasvatasime juuksed pikaks, tõmbasime riided lõhki, ilmusid T-särgid, vanad vaatasid, et noorus on hukas, sest see oli mõeldamatu. Ja veel Nõukogude ühiskonnas ja mis muusika see veel on? Me eristusime. See selleks. Iiris – tema erineb, mulle meeldib. Selline Kate Bushi Eesti variant. Genka ettevõtmised on mulle meeldinud, mitte kõik, eriti just roppused on jama. Meie peres pole kunagi ropendatud. Kõige hullem on see ruuliv läbu ajakirjanduses, muusikas, eriti teles. Pasatootjaid on niivõrd palju, et mõnikord ei julgegi öelda, et oled muusik või ajakirjanik. Kui rahvale on kõik kättesaadav ja kõik on marssalid ja kõigil on kepid paunas, kes on siis sõdur? Meid, eestlasi, on jube vähe, sellepärast me ei saagi omavahel läbi.
— Ütle mõne välismaa bändi nimi ka!
— Viimaste kontsertide põhjal Massive Attack, Gotan Project. Sellised asjad mulle meeldivad. Süntees naturaalpillidest ja elektroonikast. Seal on tunda, kui bass ja suure trummi matakas läbi keha käivad. Metallica – väga hea! Minu jaoks peab muusikas olema mats. Bassi ja trummi koostöö on alus. Ülejäänud ehitatakse selle peale. Kui seda pole, siis… Loomulikult kuulan ka džässi, rockabilly’t... ah, tead, igasugust.
